Pildil olevat männikändu on kõige nähtavamalt lõhkunud musträhn. Tema võimsa noka töö tõttu tekivad suured laastud. Kände võivad lõhkuda ka suur-kirjurähn ja hallrähn, kuid nende tekitatud laastud on väiksemad; nad valivad pigem vanemaid, rohkem pehkinud kände.
Rähnid loodavad leida kõhutäie nendest väikestest tegelastest, kes on ennast kännu sisse elama sättinud. Näiteks võiks koore alt leida okaspuu-kooresikke. Nende vastsed meisterdavad endale peenikestest puukiududest kookoni ja nukkuvad selles. Umbes poolteise sentimeetri pikkune pikkade tundlatega hall valmik jääb kookonisse talvituma ja väljub sellest kevadel. Okaspuu-kooresikud ei kahjusta puitu, nende käigud jäävad koore ja puidu vahele. Nad elavad puudes, mille teised putukad, näiteks teised siklaseliigid või üraskid, on juba asustanud.
Hea suutäis oleks rähnile ka kännusiku vastne või tuhatjalg. Paljudele hulkjalgsetele ja putukatele meeldib elada pehastunud kännupuidus, koore all või juurte alla tekkinud tühimikes. Kändudes mardikavastsete uuristatud käikudes võib leida tegutsemas tillukesi selgrootuid, sealhulgas lestasid, kes toituvad seeneniidistikust ja bakteritest. Ent nemad rähne ei huvita. Küll aga saab kõht täis sellel musträhnil, kes leiab kännu seest hobusipelgate pesa.
Sipelgad ja mardikavastsed ongi musträhni põhitoit. Nende leidmiseks lõhub ta palju kände. See ei ole halb, sest nõnda laguneb puit kiiremini. Muidu võib tüvede ja suurte kändude kõdunemine võtta paarkümmend aastat, ent kui sekkub musträhn, lüheneb huumuseks saamise aeg märgatavalt. Pärast raiet metsa jäänud kännud on paljudele tähtsad. Neid ei ole mõttekas eemaldada, sest nii kaotavad paljud surnud puidus elavad selgrootud oma elupaiga ja nendega seotud liigid toidu, tekiks ka palju vähem huumust. Elurikkus vaesuks.
Sirje ja Georg Aher