Tekst: EDIT TALPSEPP
Võidukäiku teinud evolutsiooniteooriat on püütud sageli rakendada ka bioloogiavälistes valdkondades, nagu majandus- ja poliitikateooriate, sotsioloogia, teadusloo jms kontekstis. Seetõttu ei ole üllatav, et loodusliku valiku teel toimivatele adaptatsioonimehhanismidele on üritatud viidata ka põhjuslikes selgitustes inimkäitumise ja -mõtlemise ning üleüldse inimloomuse ja –kultuuri kohta. Ehkki niisugune evolutsiooniteooria traditsioonilise rakendusala laiendamine näib loomulik ja paljulubav, on sellised katsetused tekitanud teadusmetodoloogilistel ja ideoloogilistel põhjustel siiski ohtralt kõhklusi.
Küsimus, kas ja mil määral rakendub looduslik valik inimesele, painas juba varajasi evolutsioniste, nagu darvinismiga sarnastele tulemustele jõudnud Alfred Wallace’it ning Charles Darwinit ennastki. Wallace nimelt pidas inimesi selles mõttes ülejäänud loomariigist eraldiseisvaks, et uskus neid kuuluvat väljapoole loodusliku valiku toimimisvalda, ning ehkki Darwin jäi selles vastupidisele arvamusele, andis ta inimesele siiski mõneti erandliku positsiooni. Levinud arvamuse järgi eemaldas darvinism küll evolutsioonist progressiidee ja elusolendite n-ö väärtuse hierarhia, ent Darwin uskus siiski, et evolutsioonilise adapteerumise tõttu tekivad järjest arenenumad organismid, kellest kõige täiuslikum on inimene, eriti europiidsest rassist valge inimene.
Darwin möönab ka oma inimevolutsiooni käsitlevas teoses „Inimese põlvnemine“ (1870), et erinevalt (teistest) loomadest peaks inimese kohasust (ingl fitness) mõõtma millegi muu kui sigimisedu põhjal, mida seostatakse järglaste arvuga. Tema väitel nimelt pole järglaste arv inimühiskonnas edukusega seostatud tunnuste väärtustega tihtipeale positiivses korrelatsioonis, st paremini „kohastunud“ inimestel ei pruugi olla palju lapsi ning vastupidi. Inimese metafüüsiline ümbermääratlemine Jumala näo järgi tehtud looduse kroonist n-ö pimeda loodusliku valiku vormitavaks bioloogiliseks organismiks oli ka peapõhjus, miks osa klerikaalseid ringkondi darvinismile vastu seisis (näiteks ideega liikide muutumisest lepiti märksa hõlpsamalt ja laialdasemalt).