Tekst: MATI LAUR
Leopold von Rankel ja ta kaasaegsetel läks korda esitleda ajalookirjutust kui teadust, mis pühendub mineviku käsitlemisele „nii, kuidas see tegelikult oli“. Siitpeale ei kaheldud ajaloo teadusliku uurimise võimalikkuses. Vaieldi pigem selle üle, kas ajalooteadus peab toetuma loodusteadustega samalaadsele metodoloogiale või käima oma rada.
Ajalugu kui seaduspärasuste jada
Juba 18. sajandil hakati valgustusideedele tuginedes otsima seaduspärasusi ka ajalooprotsessis. Lisainnustust pakkus 19. sajandil alanud loodusteaduste võidukäik ning teadusfilosoofias mõjule pääsenud positivism. Positivismi rajajaks peetav prantsuse filosoof Auguste Comte(1798–1857) esitas teaduste püramiidse klassifikatsiooni, mille alus oli matemaatika, sellest kõrgemal järgnesid astronoomia ja füüsika, seejärel keemia ja bioloogia ning päris tipus ühiskonna arengut uuriv sotsioloogia. Comte’i järgi eristas sotsioloogiat tavapärasest ajalookirjutusest rõhutatud teaduslikkus. Juba 1824. aastal lubas Comte tõestada, et inimühiskonna arengut määravad samasugused seadused nagu kivi langemist – need tuleb vaid avastada. Samamoodi kui loodusteadustes pidi ka ühiskonna ajaloo uurimine põhinema „positiivsetel“ empiirilistel teadmistel ja faktidel ning välistama „metafüüsilised“ spekulatsioonid.
Comte’i seisukoht kogus kiiresti toetajaid. Prantsuse teadusfilosoofi Louis Bourdeau (1824–1900) väitel kahaneks ajalookirjutuse väärtus tühipaljaks nulliks, kui ta õpetaks meile ainult seda, mis toimus möödanikus, ning jätaks meid teadmatusse sellest, mida toob tulevik. Seepärast pole Bourdeau’ järgi vaja tundma õppida suurmeeste tegusid ega juhuslikke sündmusi, vaid uurida seaduspärasusi ja ajaloos korduvaid fakte (faits reguliers).