Et sellele küsimusele vastata, tuleb kõigepealt täpsustada, kellele parim.
Inimese vaatevinklist on parimad need metsamarjad, mis maitsevad hästi, sisaldavad rohkesti kasulikke aineid ning mida on kerge noppida ja säilitada. Niisiis peaaegu kõik meie metsamarjad. Nende hulka ei kuulu ehk lillakas: ehkki tal on hea hapukas maitse, kasvab ta hõredalt ja marjas on suur seeme. Samuti ei ole kuigi hinnatud sinikas, sest tal on omapärane maitse ning usutakse, et ta põhjustab halba enesetunnet (loe selle paikapidavuse kohta lk 13–14). Pihlakaid lisatakse salatitesse ja moosidesse, kuid rästaste ja siidisabade õnneks ei tarvita inimesed mõrkja maitsega pihlamarju kuigivõrd. Ka toompihlakad jäävad enamasti lindudele.
Erinevalt lindudest ja imetajatest ei pea putukad marjadest eriti lugu. Samas on marjataimede õies leiduv nektar, pungad ja lehed paljudele putukatele tähtis toit. Kui mustikas õitseb öökülmade ajal, mil kimalased, erakmesilased, kärbsed ja teised tolmeldajad ei ole aktiivsed, siis ei tasu marjasaaki loota. Mustikalehed on toiduks mitut liiki liblikatele, näiteks raba-võiliblikale ja rohetiivale. Mustikalehti söövad ka mitut liiki vaksikud, konkureerides laanepüü ja teiste metsas elavate kanalistega. Mustikamarjadel on kindel koht metsise suvises menüüs.
Kõiki metsamarju, sealhulgas mõnda sellist, mis inimesele mürgine, söövad hiired, kährikud, mägrad, oravad, nugised, rebased ning isegi hundid, rääkimata karudest. Tundub siiski, et mürgistest marjadest toitujaid on vähe. Enamasti levivadki need taimed risoomi abil. Ühtlasi kasvab neid üsna harvalt, näiteks näsiniint. Söödavate marjade seemneid levitavad edukalt linnud.
Seega on väga raske vastata, milline mari on parim. Inimesed peavad väga headeks maasikaid, vaarikaid, murakaid, mustikaid, pohli, põldmarju ja jõhvikaid. Need kõik on tervisele väga kasulikud. Me pole oma eelistustes üksi, sest marjad on eluks vajalikud paljudele loomadele. Loodetavasti jätkub marjadele piisavalt kasvukohti ning seeläbi ka loomadele toitu ja elupaiku.
SIRJE JA GEORG AHER