Tartust Jõhvi sõites keerab maantee Kauksi kohalt Peipsist eemale. Tosin kilomeetrit läbi laante ja metsadevaheliste põldude ning hakkabki paistma haljendav küngas kirikutorniga. Oleme jõudnud Alutaguse pealinna Iisakusse. Ümber selle laiub Iisaku kihelkond, mille ulatuslikud loodusmaastikud kuuluvad omakorda Alutaguse rahvuspargi koosseisu.
Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE Fotod: SVEN ZAČEK
Iisaku kihelkond on pindalalt üks Eesti suurimaid, kuid hõredalt asustatud. Kui 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Virumaa keskmine asustustihedus 15 inimest ruutkilomeetri kohta, siis Iisaku kihelkonnas oli see näitaja ainult kaheksa. Olukord rahvastikuga ei ole ka tänapäeval muutunud. Alutaguse vallas, mis praegusel ajal hõlmab mõnevõrra suurema ala kui ajalooline kirikukihelkond, on rahvastiku tiheduseks 3,1 inimest ruutkilomeetri kohta.
Heites pilgu Eestimaa kaardile, selgub hõreda asustuse põhjus: kihelkonna lääneosas laiutab Muraka raba koos seda ümbritsevate soodega (Ratva, Matkasoo, Selisoo, Laevasoo, Raja soo, Lemmaku raba jt), idaosas on aga hiiglaslik Puhatu soostik. Kuiva maad leiab siit vaid üksikute soodevaheliste ribadena, ent needki on enamasti liivased ja põllunduseks kõlbmatud.
Siinse maastiku, ühtaegu ka muldkatte ja sellest tulenevalt inimasustuse on kujundanud jääaeg ning Peipsi järv. Jääaja lõppstaadiumis, umbes 12 200 – 12 300 aastat tagasi, toimusid Peipsi-Pihkva ja Ida-Pandivere liustikukeele liikumises muutused, mille tagajärjel tekkisid jää sees pinged. Jäämass pragunes ja sellesse kujunes siin kandis välja edela-kirdesuunaline lõhede süsteem. Nendesse hakkas kogunema liustiku sulamisel vabanenud materjal ning vormusid oosiahelikud ja mõhnad [2]. Kujunes välja Iisaku-Illuka oosistik, mille kõrgeima osa ehk Tärivere mäe nõlvadel paiknebki Iisaku.
Jääaeg on siia kanti maha jätnud hulga erisuguse tekkelooga pinnavorme, mis on geomorfolooge lummanud juba 19. sajandi lõpust. Omaette teaduslikku põnevust on siinsesse maastikku lisanud ürgne Peipsi ja tuul, mis on jääajast maha jäänud moodustusi ümber vorminud. Nii on Iisaku kihelkonna maastikule iseloomulikud kriivad: ligi paarikümne meetri kõrgused, kuni poolesaja meetri laiused ja kuni kolme kilomeetri pikkused edela-kirdesuunalised liivaluited [vt 7, 9]. Ja tõesti, kui võtta ette RMK Penijõe–Aegviidu–Kauksi matkarada, siis Kuremäe–Iisaku–Kauksi etapp on Kirde-Eestile ebatüüpiliselt künklik ja mõned tõusud üllatavalt järsud.
Siiski, kui ronida Tärivere mäel 25 m kõrguse vaatetorni otsa, ei paista sealt teisi künkaid, üksnes silmapiiril sinetavad põlevkivitööstuse mäed. Jüri Parijõgi (1892–1941) on Iisaku kiriku juurest avanevat vaadet võrrelnud suisa lõunaeestilike vaadetega: „ .. kui mulle näib, et kuski mujal kodumaal sellist avarat väljavaadet ei ole kui siin Alutaguse metsades Terevere seljakul“ [8].
Maastikuliselt hõlmab Iisaku kihelkond suurema osa Alutaguse madalikust, mille eripära on märgade alade rohkus: domineerivad jääjärve-, järve- ja sootasandikud. Maakattes on suur (Eesti suurim) peaaegu asustamata metsaalade osatähtsus. Põllumajandusalasid on vaid 8% [1].
Millal tekkis siia inimasustus?
See on keeruline küsimus. Rannapungerja jõe äärest on küll leitud märke kivi- ja pronksiaja inimtegevusest, kuid need on olnud juhuleiud. Siinne vetevõrgustik on küll tihe, kuid jõed on Alutaguse keskosas madalad ja kalarikkaid järvi vähe. Küllap satuti siia üksnes jahilkäikudel. Rauaaja algelisele maaharijale olid siinsed liivased mullad viletsad. Ka muinasaja lõpul polnud siin märkimisväärset asustust.
Arvatavasti kuulus Iisaku kant Virumaa muinasmaakonna Alutaguse kihelkonda. Aastail 1219–1220 Virumaale tehtud ristimiskäigud, millest hiljem kirjutati kokku „Taani hindamisraamat“, siia ei jõudnud. Ainus Iisaku kihelkonna asula, mis Taani kuningale koostatud maksuraamatusse kanti, oli Kuremäe külje all asuv Kaidma küla [10].
Päris asustamata see maa siiski ei olnud. Millalgi 11.–13. sajandil ilmusid siia kanti inimesed, kes matsid oma surnuid kääbastesse. Maetute etniline päritolu on juba üle poolteisesaja aasta tekitanud ajaloolastes ja arheoloogides vaidlusi. Tänapäeval on levinud seisukoht, et kääpad kuuluvad nendele vadjalastele, kes olid siia elama asunud ida poolt Narva jõge.
Kuigi niinimetatud vadjapäraseid kääpaid võib leida Alutagusel ja Narva jõe ääres mitmelt poolt, asub silmapaistvaim kalmistu Jõuga külas. Oma 260 hauakünkaga on see kalmistu Eesti suurim ja Jõuga–Illuka maantee ääres hästi nähtav. Siinsed vadjalased matsid lahkunuid kääbastesse kuni 15. sajandini. Mitme hauapanuse järgi otsustades oli tegu ristitud inimestega.
Kirde-Eesti kääbastest on väga põhjaliku ülevaate kirjutanud arheoloog Priit Ligi (1958–1994), kelle arvates ei pruukinud sissetulnud vadjalasi olla palju. Pigem püsisid ja levisid siin kandis pikemat aega nendega kaasa tulnud matmiskombed [3]. Igatahes, kui 15.–16. sajandil ilmusid kirjalikesse dokumentidesse Iisaku (esmamainimise aastaks peetakse 1426. a) ja teised kihelkonna asulad [11], siis on siinseteks elanikeks märgitud ainult eestlasi [4].
Samas hakkas keskajal peamiselt Peipsi rannikule ilmuma ka venelasi. Neid meelitas siia võimalus kala püüda. Ajaloolane Otto Liiv (1905–1942) on arvanud, et Alutaguse lõunaossa ilmusid venelased peamiselt Liivimaa sõja ajal (1558–1583). Siis oli Virumaa idaosa ligi paarkümmend aastat Vene võimu all ja siin käisid rüüsteretki tegemas kõik sõdivad pooled.
Muide, kas Liivimaa sõja või idapoolsele Virumaale sama hävitava Põhjasõja ajast pärineb legend sellest, kuidas Iisaku on oma nime saanud. Pärast pikka sõda roninud ühest kaevust välja seal peidus olnud mees nimega Iisak. Mees saanud kätte sõjast maha jäänud valge hobuse ja sõitnud sellega Sirtsi sohu, kust leidnud seal varjul olnud vanatüdruku, kelle koju naiseks toonud [6]. Ei ole selge, kas see legend vastab tõele, aga ollakse üksmeelsel seisukohal: asula ja kihelkonna nimi pärineb isikunimest.
Poluvernikud
Sajanditega kujunes Iisaku kihelkonda vene-eesti-vadja segaasustus. Ent Rootsi ajal sunniti kõiki astuma luteri usku. Venelased vahetasid küll kirikut, kuid hoidsid alles oma keele, rahvarõivad ja -kombed. Tekkis isenäoline etnograafiline rühm, keda nimetati poluvernikuteks. Osaliselt pilkamiseks mõeldud nimi tuleb venekeelsest sõnast „poluverujuštši“, mis sõnasõnalises tõlkes tähendab pooleusulist. See viitabki rahvakillu veidrale olukorrale kahe religiooni vahel: ühelt poolt järgiti ametlikult luteri usku, aga säilis näiteks vene kombel risti ettelöömine, õigeusule iseloomulik paastu pidamine ja kaelaristi kandmine. Seega oldi pooleldi õigeusklikud ja pooleldi luterlased.
Ajapikku hakkasid venekeelsed talupojad üha rohkem eestlastest naabrite keelt üle võtma. Mõlemaid ühendas nende peamine elatusala: põllumajandus. Tekkis segakeel ja -kultuur, mis on paelunud paljusid keeleuurijaid ja folkloriste. Peale rahvuste põimus ka suuline pärimus. Nii võib Iisaku kihelkonnast leida kõrvuti lugusid Kalevipojast ja vene vägilasest Dobrõnja Nikititšist. Kihelkonna idaosas, Kivinõmme mõhnastikus, asub rahvajutu järgi Kalevipoja haud, aga künkaid katvat metsa nimetatakse Dobrina metsaks. Teatavasti raiuti Kalevipojal tegelikult jalad alt Kuremäel magades ja ta jõudis vaenlasi hävitades roomata Kivinõmmele.
20. sajandi jooksul poluvernikud eestistusid täielikult ja nüüd meenutavad seda rahvarühma vaid mõned huvitavad slaavipärased perekonnanimed. Poluvernikute kultuurist saab parima ülevaate Iisaku muuseumist, nende lugu on põhjalikult tutvustanud pikaajaline Iisaku kihelkonna muuseumi pedagoog ja giid Anne Nurgamaa [5].
Kirikud ja vulkaan
Hõreda asustuse tõttu loodi iseseisev Iisaku kirikukihelkond alles 1654. aastal, enne seda kuulus maa Jõhvi kihelkonda. Iseseisvus ei tähendanud, et kihelkond saanuks oma õpetaja. Too käis Iisakusse ikkagi 30 km kauguselt Jõhvist.
Põhjasõja ja sellele järgnenud rasketel aastatel ei jõudnud siia pikka aega ühtegi hingekarjast. 1744. aastal sai Iisakust taas üksnes Jõhvi abikogudus. Kihelkond asutati uuesti 1867. aastal, nüüd liideti sellega ka Tudulinna ümbrus, mis seni oli kuulunud hoopis Viru-Jaagupi kihelkonda. Vana puukiriku asemel hakati kivist pühakoda ehitama 1845. aastal. Kivikirik pühitseti 18. augustil 1846. aastal. 1893. aastal põles see aga maha. Tulest suudeti päästa vaid altaripilt ja mõned altaririistad. Hävis ka 222-aastane kirikukell. Tuleõnnetus leidis Eesti avalikkuses palju vastukaja ja võrdlemisi lühikese ajaga koguti hulga annetusi. Juba järgmisel aastal pühitseti uus kirik.
Iisaku kirik ei ole kihelkonnas ainus. Kihelkonna lääneosa hõlmab Oonurme ja Tudulinna kandi. See jääb ümbritsevatest kihelkonnakeskustest kaugele või on neist soode ja jõgedega eraldatud. Praegune sirge maantee Iisakust Tudulinna on küllaltki uus. Veel sadakond aastat tagasi kulges nende asulate vahel vaid piki Roostoja jõekallast kulgev kiira-käära teerada.
Tudulinnas on pühakodasid lausa kaks. Vanim, puust hoone rajati 1766. aastal Viru-Jaagupi abikirikuks. Ent 1920. aastatel läksid tudulinlased usuküsimustes omavahel nii tülli, et ühe pühakoja katuse alla enam ära ei mahutud. Sadakond meetrit eemale ehitati uus kivikirik, mis valmis 1939. aastal. Vana kirikut, mis sai Nõukogude ajal väetiselaona kõvasti kannatada, püütakse nüüd mittetulundusühingu Tudulinna Kultuurikants eestvõttel taastada.
Kihelkonna mitmerahvuselisust ja piiriäärsust tuletavad meelde ka õigeusuga seotud kohad. 1889. aastal valmis Alajõel punastest tellistest õigeusukirik. Kihelkonna idaserva läbib traditsiooniline ristiretkerada kihelkonna piirile jäävast Kuremäe kloostrist Vasknarva kirikusse. Selle raja peal oli Agusalus ka oma puust kabel. Ent see hävis teise maailmasõja ajal; säilinud on ainult vundament, kuhu on asetatud mälestusrist.
Tudulinna on muidugi vanade maakaartide huvilistele teada-tuntud koht, sest seal asub Eestimaa ainuke vulkaan. Ludwig August Mellini (1754–1835) 18. sajandi lõpul koostatud atlases on Tudulinna keskel asuva künka juurde lisatud saksakeelne märkus: „Linnamägi, kustunud vulkaan“. Mellini atlase tähtsusest ja sellest, kuidas vulkaan on kaardi peale sattunud, võib lugeda Endel Varepi artiklist [12]. Tudulinna sõites tasub kindlasti turnida Linnamäe otsa: selle tipus asub tõesti auk, mis meenutab vulkaanikraatrit. Loodusteaduslikus mõttes on aga tegu sölli ehk jääpanga sulamisest tekkinud negatiivse pinnavormiga.
Asustus soode keskel
Kuna sajandeid on Iisaku kihelkonna elanike hulgas olnud vene päritolu inimesi, on ka paljud toponüümid siin slaavipärased. Neid on aegamisi küll eestistatud ehk lausa kirjakeelestatud (nt Porskovo > Vaikla), kuid oma eripära on neis praeguseni säilinud.
Teine Iisaku kandi omapära on saare-lõpuliste kohanimede ohtrus. See ei ole iseenesest üllatav. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli Eestimaal põllumaa põud nii suur, et asustati ära kõik vähegi viljakandva pinnaga maalapid.
Siin kandis olid viimasteks kasutamata maadeks üksikud soosaared. Neile rajati talud, millest nii mõnigi paistis silma lasterikkuse poolest. Tänapäeval on soosaarte talud enamasti hüljatud. Paljudele neist said saatuslikuks teine maailmasõda, küüditamine ja kolhoosikord.
Mitme hüljatud majapidamise ning metsavahimaja juurde on praegusajal põnev teha suusa- või jalgsiretk. Näiteks teevad matkahuvilised traditsioonilisi ekspeditsioone Varessaare metsavahimaja juurde. Siin ringi hulkudes lastakse sageli end ära petta ümbruskonna looduse ilust ja kiputakse sootalude elu romantiseerima. Tegelikult oli elu siin karm: naabrid ja kool olid mitme kilomeetri kaugusel, kevadise ja sügisese suurvee ajal ei saanud vahel nädalaid kodusaarelt minema, maja ümber ulgusid hundid ja suvel undasid sääsed. Metsatalude elust võib lugeda Oonurmelt pärit looduskirjaniku Juhan Lepasaare (1921–2022) loomingust.
Tegusad ja ärksad isikud
Eeldatavasti ei saanud väikestest taludest ja kitsastest oludest sirguda kuigi palju haritud inimesi. Ometi on Iisakulgi oma kuulsused. Tasub võtta ette ringkäik Iisaku kihelkonnakalmistul. Silmatorkavalt suur kivirist kõrgub siin Robert Theodor Hanseni (1849–1912) haual. Hansen oli küll sündinud Kohila vallas Pahkla mõisa möldri pojana, kuid sai Iisakus 1868. aastal köstrija koolipapa ametikoha. Ilmselgelt oli tegu silmapaistvalt tegusa noormehega: veel samal aastal asutas ta Iisakus meeskoori, mis võttis järgmisel aastal osa esimesest Eesti üldlaulupeost. Tema loodud segaja pasunakoor paistsid hilisematel laulupidudel korduvalt silma ja võitsid auhinnalisi kohti. Üle Eesti on ta aga saanud kuulsaks sellega, et on kirjutanud viisi Lydia Koidula luuletusele „Ema süda“.
Järgmine suur rist kalmistul on leitnant Reinhold Sabolotny hauatähis. Sabolotny, hüüdnimega „kartetš“, oli Vabadussõja kangelane, soomusrongi „Kapten Irw“ suurtükiülem. Reinhold Sabolotny sündis 1895. aastal Iisakus ja hukkus 1. juulil 1919. aastal Riia lähedal Landeswehri sõjas. 1930. aastatel püstitatud mälestusrist seisis Vabadusristi kujutisega kujutisega terve Nõukogude aja ja oli üks vähestest Vabadussõja monumentidest, mis jäi alles.
Kalmistu keskosas kabeli kõrval on Peepude suguvõsa hauaplats. Platsi keskel paikneb rõngasristi kujutisega graniittulp aastaarvudega 1665–1965, mis tähistavad suguvõsa esmamainimise 300. aastapäeva. Peepude silmapaistvaim isik oli näitleja Helend Peep (1910–2007), kelle esitatud „Kerjuse laul“ tegi temast üldrahvaliku lemmiku. Muu hulgas oli Helend viljakas Iisaku kihelkonna koduloouurija.
Iisaku kihelkonnast on pärit ka koorijuhid Alfred Karindi (1901–1969) ja Ants Üleoja (1936). Tudulinna lähedalt Pärniku külast pärines loomakasvatusteadlane Adolf Mölder (1912–1976). Möldril oli suur roll eesti punase veise karja aretamisel. 1982. aastal avati tema sünnikodus mälestuskivi, mis nüüd on toimetatud Tudulinna mälestuskivide parki. Iisaku kihelkonnast on pärit ka Karl Happich (1863–1923). Pootsiku mõisas koduõpetaja pojana sündinud Happich oli Tartuga seotud loomaarstiteadlane, bakterioloog ja hügieenik, kelle elu oli suuresti seotud piima ning piimasaadustega. 1979. aastal avati Pootsiku mõisa pargis tema auks tagasihoidlik mälestuskivi.
Soo- ja rabalaamad said rahvuspargiks
Hõreda inimasustuse, ligipääsmatute soo- ja metsalaamade tõttu leidub siin veel kohti, kus saavad elada mujal Eestis haruldaseks jäänud liigid, nagu must-toonekurg, lendaorav või rabapüü. Siin võib kohata viit liiki kotkaid, habekakku ja mudaneppi, rääkimata karudest, ilvestest või huntidest. Karude arvukus on siin nii suur, et viimastel aastatel on antud teada mitmest anekdootlikust kohtumisest mesikäppadega. Aga osalejatele on need kindlasti olnud hirmutavad juhtumid.
Ümbruskonna soo- ja rabaalad on juba pikka aega olnud looduskaitse all. Näiteks Muraka looduskaitseala ajalugu algab 1938. aastaga, kui kaljukotka pesitsuskoha kaitseks loodi Ratva raba reservaat. Oma 1100 hektariga oli see toonases Eestis suurim. Agusalu sookaitseala loodi 1981. aastal kuivendusest peaaegu rikkumata siirdesoode ja rabade kaitseks.
2018. aastal ühendati üksteist looduskaitseala (Puhatu, Agusalu, Muraka ja Selisoo looduskaitseala, Iisaku, Kurtna, Smolnitsa, Jõuga, Struuga ja Mäetaguse maastikukaitseala ning Narva jõe ülemjooksu hoiuala) Alutaguse rahvuspargiks. Nii et kui järgmine kord Iisakusse satute, siis võtke vaatetorni ronimise ja muuseumiskäigu kõrval aega ka matkaks rahvuspargi keskusesse: sealsete juhiste järgi saate liikuda maastikule arvukaid loodusväärtusi nautima.
1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu.
2. Karukäpp, Reet 1987. Mandrijää Kurtna ümbruse maastike kujundajana. – Ilomets, Mati (toim). Kurtna järvestiku looduslik seisund ja selle areng: 3.–5. nov. 1986. a. toimunud ametkondadevahelise nõupidamise ettekannete kogumik, 8–14. Valgus, Tallinn.
3. Ligi, Priit 1993. Vadjapärased kalmed Kirde-Eestis (9.–16. sajand). Muinasaja teadus 2. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
4. Liiv, Otto 1928. Vene asustusest Alutagusel kuni XVIII sajandi esimese veerandini: koos asustuse tulunduselu ja usulise seisundi vaatluskatsega päämiselt Rootsi ajal. Loodus, Tartu.
5. Nurgamaa, Anne 2007. Iisakumaa poluvernikud. Iisaku Muuseum, Iisaku.
6. Nurgamaa, Anne 2014. Kodu-uurija Alli Vetekaja ja tema talletatud vaimne pärand. Iisaku Muuseum, Iisaku.
7. Pae, Taavi; Roose, Antti; Aasa, Anto 2010. Alutaguse kriivad: kas tuulest tehtud? – Eesti Loodus 61 (4): 20–23.
8. Parijõgi, Jüri 1937. Alutaguse metsades: matkamälestusi. Loodus, Tartu.
9. Pensa, Margus 2010. Alutaguse kriivad: sõna kriiva päritolust. – Eesti Loodus 61 (8): 13.
10. Raid, Tõnu 2017. Virumaa ristimine. – SA Virumaa Muuseumid. Toimetised 2017: 3–25.
11. Varep, Endel 1983. Asulastik. – Kohtla-Järve rajoonis. Kodu-uurijate seminarkokkutulek 18.–21. augustini 1983. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn.
12. Varep, Endel 1985. L. A. Mellini „Liivimaa atlas“ ning selle tähtsus Eesti looduse uurimisel. – Eesti Loodus 36 (3): 194–198.
MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.