Tekst: KAI VELLAK, NELE INGERPUU Kaart: ANDREI KUPJANSKI
Rohekõrvad ligi maad
salahääli kuulavad –
kas tulemas on vihmasadu
või põud on kuulutamas kadu.
Nele Ingerpuu
Harilikku helvikut (Marchantia polymorpha L.) on nimetatud ka maakõrvaks. Maakõrvadena tuntakse rahvasuus nii taimeriiki kuuluvat harilikku helvikut kui ka kilpsamblikke, kes on hoopis seened. Mõlemad kasvavad suurte silmatorkavate tallustena maapinnal. Harilik helvik on nii pealt kui ka alt alati roheline, kilpsamblikud võivad pealmisel poolel olla niiskena rohekad, aga alaküljelt on nad alati valged või hallikad.
Harilik helvik on taimeuurijatele tuttav ammustest aegadest. Teda on kirjeldatud ja joonistatud paljudes raamatutes alates 16. sajandist.
Keskajal levis arvamus, et taimede väliskuju viitab nende raviomadustele. Kuna helviksambla tallused on pisut maksakujulised, arvati neil olevat võime ravida maksahaigusi. Siit pärineb ka kõigi helviksammalde varasem ladinakeelne nimetus Hepaticae ja tavapärasena senini kasutatavad nimetused inglise keeles liverwort ja eesti keeles „maksasammal“. Soomes ja Rootsis kutsutakse teda aga hoopis kopsusamblaks (sm keuhkosammal; rts lungmossa).
Eestikeelne nimetus „helvik“ pärineb 1948. aastal ilmunud Livia Laasimeri Eesti NSV tähtsamate metsasammalde määrajast. Helviku perekonna praegu kehtiva ladinakeelse nimetuse Marchantia pani prantslasest botaaniku Nicholas Marchanti auks tema poeg 1713. aastal.
Hariliku helviku ladinakeelne liigiepiteet polymorpha ilmus aga Carl Linne teoses „Species Plantarum“ 1753. aastal. Selle epiteedi tähendus ’paljukujuline’ viitab liigi väliskuju muutlikkusele. Tal on eristatud kolm alamliiki, millest mõnda on varem käsitletud iseseisva liigina. Nii võib varasemast eestikeelsest kirjandusest leida mägihelviku (Marchantia alpestris (Nees) Burgeff), mis on praegu tunnustatud hariliku helviku alamliigina montivagans. Uuemad taksonoomilised uurimistööd on toonud muudatusi kogu helvikute perekonnas. Varasem ainuliigiline perekond preissia (Preissia) on praegusajal arvatud helvikute perekonna hulka ning meilgi tuntud liik kannab nüüd nime lubihelvik (varem Preissia quadrata (Scop.) Nees).
Levinud üle maailma
Harilik helvik on levinud kõikidel mandritel peale Antarktise. Ehkki ta asustab niiskeid ja soiseid looduslikke kasvukohti, on ta tavaline ka inimtekkelistes kasvukohtades, nagu aiad ja kasvuhooned, häiringualad ja niisked paljakud. Erinevalt enamikust sammaltaimedest talub ta mulla suurt lämmastikusisaldust ning on esimesi liike, kes vanadele lõkkeasemetele ilmub. Aiapidajatele võib see liik tunduda tüütu umbrohuna, kuid ta on kasulik, sest aitab maapinnal niiskust hoida ning luua soodsaid kasvutingimusi teistele liikidele.
Harilik helvik on olnud tallusjate helviksammalde näidisorganism botaanilises õppetöös, muu hulgas eestikeelses kõrgkooliõpikus „Botaanika II“ (ilmunud 1970). Oma suhteliselt lihtsa geenijärjestuse ning laia leviku tõttu on see liik osutunud geeni-, evolutsiooni- ja füsioloogiauuringute heaks mudelorganismiks.
Hariliku helviku nahkjad tumerohelised tallused on suhteliselt paksud. Tallus haruneb harkjalt, keskjoon on näha tumedama triibuna.
Talluse pealmises osas paikneb põhiline fotosünteesis osalev õhukambrikude, milles asuvad üherakulised kloroplaste sisaldavad niidikesed. Iga kambrit eraldavad vaheseinad on talluse pinnal näha võrgustikuna. Võrgusilma keskel hakakb heledama täpikesena silma mittesulguv õhuava.
Kui vaadata talluse alaküljele, siis seal on ohtralt niiditaolisi kinnitusvahendeid ehk risoide ning õhukesi punakaid lehekesi (mõhusoomuseid), mille vahel talletatakse vett. Risoidide kaudu sisenevad samblasse sümbiootilised arbuskulaarsed mükoriisaseened. Selline seos on omane peamiselt looduslikes kooslustes kasvavale alamliigile; inimmõjulistes kooslustes levinud alamliikidel selline kooselu puudub. Talluses on erilised rakud, mis on üleni täidetud õlikehadega. Terpenoidirikkad õlikehad kaitsevad harilikku helvikut herbivooride eest [4].
Viljakas ja vähenõudlik
Harilik helvik on kahekojaline taim. Isastallustel arenevad seenetaolised, emastaimedel männasetaolised suguorganite kandjad.
Väga lühikese jalaga eoskuprad paiknevad männaseharude alaküljel. Ühes kupras võib valmida kuni 300 000 eost ja ühe suguorganite kandja kohta arvutatuna võib eralduda kuni 7 miljonit eost. Peale eoste võib harilik helvik paljuneda vegetatiivselt. Talluse pealispinnal arenevad hambulise servaga kausikesekujulised mahutid, milles võib olla kuni 25 kettakujulist sigikeha.
Eoseid kannab edasi tuul, ent sigikehad paiskuvad laiali koos kausikestesse sadavate vihmapiiskadega. Nõnda võivad sigikehakesed lennata üle meetri kaugusele tekkepaigast. Harilik helvik on laialt levinud just seepärast, et samal tallusel võib sageli leiduda eri paljunemisvahendeid ning sammal ei ole kasvukoha suhtes kuigi nõudlik.
Harilikku helvikut on pruugitud rahvameditsiinis, näiteks Vana-Kreekas haavaravis. Hiinas on teda tänini kasutatud hepatiidi raviks, maksahaigusi on temaga ravitud ka Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Ka uuemad uuringud kinnitavad, et temas sisalduvad ühendid toimivad nii viiruste, bakterite kui ka seente vastu. Neid ühendeid saab potentsiaalselt tarbida põletikuliste nahahaiguste korral [2], neist ühend nimega marchantin A aga pärsib mõnede leukeemia ja rinnavähi rakuliinide kasvu.
Ühtlasi on tehtud kindlaks, et ühe helvikuliigi ühendid toimivad maksakahjustuste vastu [3]. Nii jõuame ringiga tagasi helvikule kunagi väliskuju järgi omistatud maksa ravimise võime juurde.
Kuna harilik helvik talub hästi väetisi, suudab ta piisava niiskuse korral edukalt kasvada aedades, peenardes, amplites ja kasvuhoonetes. Tihedalt mulda kattes võib ta takistada aiakultuuride kasvu. Et teda tõrjuda, tuleb pindmine mullakiht hoida võimalikult kuiv. Teine võimalus on käsitsi rohida. Häid tulemusi on andnud ka mullapinna katmine turbasambla ja mustasõstravarte või männikooremultšiga. Samas sillutisekivide vahel ja mahajäetud ajanurkades võib hariliku helviku kate hoopis kinnistada mulda ning mõjuda ilusa rohelise laiguna.
Harilik helvik on üks esimesi liike, mis jõuab põlengualadele ja kinnistab seal pinnast. Metsapõlengute järel hakkab harilik helvik hääbuma umbes kümme aastat pärast põlengut, kui juba sirgub noor mets. Seda sammalt kohtab ka madalsoodes ja veekogude kallastel, kus ta ei kuulu dominantliikide hulka, välja arvatud põlengujärgsetel aastatel. Hariliku helviku tallusesse võib koguneda keskkonnast raskmetalle, seetõttu saab teda kasutada nii bioindikaatorina kuika bioakumulaatorina.
Vaatlused kirja!
Esimesed andmed hariliku helviku leidumise kohta Eestis pärinevad juba 18. sajandi lõpust [1], vanima tõenduseksemplari on Tartust kogunud Karl Gustav Girgensohn 1848. aastal. Harilik helvik on Eestis väga laialt levinud liik, kuid siiski on veel hulgaliselt kohti, kust tema leide ei ole teada. Kutsume üles seda sammalt märkama ka oma kodu ümbruses, teda pildistama ja jäädvustama kas rakenduse PlutoF Go abil või sisestama vaatlusi eElurikkuse portaali kaudu. Nii saame täielikuma ülevaate selle tavalise liigi levikust Eestis.
1. Fischer, Jacob B. 1791. Versuch einer Naturgeschichte von Livland. Aufl. 2., Köningsberg.
2. Kim, So-Yeon et al. 2021. Anti-Inflammatory Effect of Liverwort (Marchantia polymorpha L.) and Racomitrium Moss (Racomitrium canescens (Hedw.) Brid.) Growing in Korea. – Plants (Basel) 10 (10): 2075.
3. Purkon, Dicki et al. 2022. The hepatoprotective effect of Marchantia paleacea bertol. extract against acetaminophen-induced liver damage in rat: biochemical and histological evidence. – Journal of Research in Pharmacy 26 (6):1857–1867.
4. Romani, Facundo et al. 2020. Oil Body Formation in Marchantia polymorpha Is Controlled by MpC1HDZ and Serves as a Defense against Arthropod Herbivores. – Current Biology 30 (14): 2815-2828.e8.
KAI VELLAK (1963) ja NELE INGERPUU (1954) on samblauurijad.