Parasvöötme metsad, ka Eestimaal, on marjarikkad. Sestap on marjulkäigud eestlastele küllaltki tavapärased, kuigi praegusajal korjatakse neid loodusande märksa vähem kui varem. Siiski on paljud metsamarjad hinnatud saadused.
Tekst: TAIMI PAAL
Söödavaid marju võib Eestis loodusest leida üksjagu, kuid mitme taimeliigi kasvualad on üpris piiratud. See ei võimalda neid korjata suurtes kogustes. Sellised liigid on näiteks muulukas, kõrge maasikas, kitsemurakas, lillakas ja harilik lodjapuu. Magesõstra vilju leidub küll rohkesti, aga marjade maitsetus ei kutsu korjama. Seega on meie olulisemad metsamarjad mustikas, jõhvikas, pohl, sinikas, rabamurakas, vaarikas ja metsmaasikas. Saartel ja Lääne-Eestis korjatakse ka põldmurakat ja kibuvitsade vilju. Marjavaestel aastatel ei põlga korilased ära ka pihlakamarju.
Põhiline metsamarjasaak tuleb keskealistest või vanadest männikutest, rabadelt või ka raiesmikelt. Metsatundras võib marjul käia ka kuusikuis, kuid meie kuusikud on muldade poolest pohlale ja mustikale liiga viljakad ja enamikule marjataimedele viljumiseks liialt varjukad. Kuusikute raiesmikud on raiejärgseil aastail sageli head metsmaasika ja vaarika korjekohad.
Veel eelmise sajandi lõpul korjati marjasaagist peaaegu pool ära, ent praegusajal on marjulisi vähem ja suur osa marjadest jääb metsaelanikele. Skandinaavia maad ja Soome, kus on rikkalikud marjavarud ja võimsad metsamarju töötlevad tehased, on marjakorjajate nappusega niivõrd hädas, et aastaid on neid kogu suveks toodud tšarterlendudega Taist ja teistest Kagu-Aasia maadest. Hoolimata marjuliste vähesusest ostetakse ka Eestis metsamarju kokku, aga need, kes ise metsaminekut raskeks peavad, saavad metsamarjad koju tuua turult.
HARILIK MUSTIKAS vajab mõõdukat varju
Üks meie metsade hinnatuim mari on kahtlemata harilik mustikas. Mustikas võib edukalt kasvada nii rabaservades kui ka üpris kuivades männikutes, mis kuuluvad kanarbiku ja sambliku kasvukohatüüpi. Eestist lõunapoolsemates maades, nagu Poola, Valgevene ja Ukraina, kohtab kaasikuid, mille alustaimestikus leidub ohtralt viljuvat mustikat. Mustikas on oma laia levila piires andnud nime ka metsakasvukohatüübile: mustika kasvukohatüüp.
Mustikas armastab meie laiuskraadil mõõdukat varju. Seetõttu ongi parim viljakandvus hõredais männikuis ja rabaservade vanemais männikuis. Kui vanas ohtralt viljuvas mustikatüübi männikus on tehtud lageraie, siis muutub mustikas sellisel raiesmikul maadjaks ja jääb paljudeks aastateks kiduma, sest ta ei suuda kohaneda otsese päikesevalgusega. Maa-alused varred ehk risoomid jäävad küll enamikus alles: ootama soodsamaid valgusolusid. Noore metsa kasvades hakkab mustikas vähehaaval kosuma, ometi saab uuesti marju korjata alles 60–70-aastasest männikust, mida on harvendatud. Parimad marjakorjamise kohad ongi vanades männikutes ja rabamännikuis, kui on olnud öökülmadeta kevad.
Meie viljakaimad mustikametsad on rannamännikud, kus suurimad hektarisaagid on ulatunud 800–900 kiloni. Juba paarisajakilost saaki hektarilt võib pidada heaks saagiks, 400–500 kilost hektarisaaki aga väga heaks.
Kuna praegusel ajal tehakse pingsalt lageraieid, kaotame paratamatult igal aastal ka palju häid mustikametsi. Seega tuleb üha sagedamini otsida marju rabade ligidusest. Seda hirmu ei ole, et me oma mustikametsadest ilma jääksime: noorest metsast saab jälle kord marjamets.
Kevadine öökülm napsab saagi
Mustikas õitseb igal aastal võrdlemisi rikkalikult, kuid saagi määrab kevadine öökülm. Eestis tuleb toominga õitsemise ajal ette öökülmasid. Mustikas õitseb toomingaga samal ajal ja nii teevadki öökülmad sageli mustikaõitele kahju. Täisõies mustikale on ohtlik juba kolmekraadine külm. Mustikasaak on stabiilsem rannikumetsades ja saartel, kus mere jahutav mõju pidurdab taimede varast arengut ja päästab õitsva mustika öökülmast.
Olenevalt aastast ja kasvukohast saavad marjad valmis ajavahemikus jaanipäevast kuni juuli keskpaigani.
Sel taimel on levila ulatuses mitu vormi: valge, mustaja siniseviljaline. Valgeviljane vorm on väga haruldane. Mustadena paistavad marjad seetõttu, et neil puudub marju kattev vahakirme. Maaülikoolis tehtud võrdlev keemiline analüüs näitas, et mustad viljad sisaldasid rohkem suhkruid kui vahakirmega kaetud marjad.
Tervistaja
Viimastel aastatel on mustikast saanud oluline terviseparandaja, kuigi tema raviomadusi on teatud juba aastatuhandeid. Nad sisaldavad antioksüdante, antotsüaniine, fenoole, suhkruid, vitamiine ja happeid. Marjade keemiline koostis oleneb kasvukohast ja piirkonnast. Levila põhjapiiri metsades kasvavad marjad sisaldavad tunduvalt enam antotsüaniine ja suhkruid kui levila lõunaosa metsade marjad.
Rahvameditsiinis on neid marju kasutatud peamiselt kõhuhädade vastu. Toored marjad aitavad kõhukinnisuse korral ja kuivatatud marjad kõhulahtisuse vastu. Mustikamarju kuivatati vanasti palju nii lastele maiustuseks kui ka kõhulahtisuse raviks. Ametlik meditsiin tunnistab mustika võimet silmanägemist toetada, apteegis müüakse mustikatablette. Uuringute põhjal aitab üks mustikamarjades leiduv antotsüaniin – delfi nidiin – pidurdada vähirakkude kasvu. Mustikas sisalduvad ühendid takistavad raskeid haigusi põhjustavate mikroobide, nagu Heliobacter pylor, Salmonella ja Staphylococcus aureus, paljunemist või isegi hävitavad neid [6].
Rahvameditsiinis on lehistunud mustikavarsi korjatud tee tarbeks, et ravida suhkruhaigust. Ka teadusuuringud kinnitavad, et mustikalehtedes ja vartes sisalduv mürtilliini alandab veresuhkru taset [1]. Kõige rohkem toimeainet leidub vartes vahetult enne marjade valmimist.
Mustikast tehakse kompotti, moosi ja mahla ning marju ka kuivatatakse. Tänapäeval hoitakse marju enamasti sügavkülmas. Kuna mustikamarjades on looduslik säilitusaine bensoehape, saab hoidiseid teha vähese suhkruga. Mustikad sobivad hästi jogurtitesse.
SINIKAS: miks seostatakse joobega?
Sinikat korjatakse meil kahjuks väga vähe. Ometi on ta ülimaitsev ja tervisele kasulik mari. Ta kasvab rabaservades ja kõdusoomännikuis. Oma väga laialdase areaali piires on sinikal rohkesti eri vorme maadjatest põõsastest kuni isegi ligi meetrikõrgusteni. Ka marjade kuju ja keemiline koostis erineb vormiti.
Sinikamarjadega on kummaline lugu. Paljudes maades peetakse sinikat mingi määral allergiat tekitavaks või koguni mürgiseks marjaks, mis põhjustab joobesarnast seisundit. Sellele vihjavad ka rahvalikud nimetused: meil joovikas, joovk, joobik ning Venemaal дураха, дурника, дурница, пьяная ягода, пьяника, пьяничка ja пьяница. Kõik need viitavad joobele. Siiski ei ole keemiliste analüüside järgi leitud marjadest mingeid mürke, ehkki neid on otsitud juba 19. sajandil.
Lugu on lihtsam, kui võiks arvata. Sinikas kasvab tavaliselt koos sookailuga, mis kuumadel suvepäevadel eraldab nii palju eeterlikke õlisid, et õhus on tunda tugevat lõhna. Sookailude keskel võib marjuline tunda varsti peavalu ja iiveldust. Kui taimest eraldunud aure on sisse hingatud pikka aega, ilmnevad nägemused. Põhjarahvaste šamaanid on pruukinud sookailu selleks, et end transsi viia.
Sinikamarjad sisaldavad suhkruid, 0,3–0,5% pektiini, 1,0–1,7% orgaanilisi happeid ning 1,2–1,4% tselluloosi. 100 grammis marjades leidub 25–53 mg C-vitamiini, antotsüaniine, katehhiine, karoteeni, nikotiinhapet, tiamiini, kaaliumi, naatriumi, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit ja rauda.
Eestis on palju veinitalusid, mis võiksid sinikaveini oma toodete hulka lisada. Kahtlemata on sinikas meie kõigist marjadest parim veinimari. Ka hoidisteks võiks neid palju rohkem korjata.
HARILIK POHL: marjarohkuse rikub lühike raiering
Harilik pohl on mustika kõrval teine väga armastatud metsamari. Mis oleks verivorstid jõululaual väärt ilma pohlamoosita!
Hariliku pohla levila on veelgi laialdasem kui mustika oma. Teda leidub nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika parasmetsavööndi ja tundraalade metsades. Nagu mustikaski on pohl võimeline kasvama nii kuivades männikutes kui ka rabamättail. Pohl on tunduvalt valguslembesem kui mustikas. Väga hästi tunneb ta end ka lagedail raiesmikel, kust saadaksegi suurimad saagid. Eestis on määratud suurimad pohlasaagid Ruhnu saarelt 1969. aasta tormi järel raiesmikelt, kus hektarilt võis korjata 1,7 tonni marju. Pohla saagikust tormijärgseil raiesmikel Ruhnus määrati Eesti metsainstituudi projekti raames aastail 1988–1989.
Pärast lageraiet pohl kosub paar aastat. Metsa varjus kasvanud võrsed asenduvad valguses sirgunud võrsetega ja juba teisel-kolmandal aastal arenevad õiepungad. Ohtrat saaki õnnestub saada neljandal-viiendal aastal pärast lageraiet. Marju kannab pohl raiesmikualal seni, kuni noor mets varjutab taimed. Järgneb pikk aeg, millal pohl viljub valguse puudusel väga nigelasti. Samal ajal võivad varred katta metsaalust tihedalt. Viljakandvus saabub alles siis, kui mets saab vanaks ja muutub hõredaks. Seega ongi parimad pohlakohad rabaservad, vanad männikud ja raiesmikud. Kuna raiering muutub üha lühemaks, ei jõuagi pohl enam metsa all head saaki anda.
Mustikas õitseb igal aastal rikkalikult, kuid pohl tahab pärast ohtrat saaki aasta puhata. Ka pohlasaaki võivad mõjutada hilised öökülmad. Pohlaõied kahjustuvad juba temperatuuril –1,5 °C. Pohl õitseb alles juuni algul või külmal kevadel isegi juuni keskel. Saak valmib tavaliselt augusti teisel poolel. Põuasel ja kuumal ajal küpsevad marjad isegi paar nädalat hiljem.
Hinnatud on nii mari kui ka lehed
Pohlamarjade koostisse kuuluvad suhkrud, pektiin, orgaanilised happed, näiteks sidrun-, õun-, oksaal-, bensoe-, äädik- ja püroviinamarihape, arbutiin, karoteen, riboflaviin, flavonoidid, fenoolhapped, parkained ja mineraalained. C-vitamiini sisaldus marjades väheneb levila lõunaosast põhja liikudes.
Marjade hoidistamise seisukohast on tähtis bensoehappesisaldus, mis võib olla kuni 0,2%. See oleneb ilmastikust ja kasvukohast. Mida küpsemad on marjad, seda rohkem leidub neis bensoehapet. Bensoehappe tõttu säilivad pohlahoidised ülihästi ega vaja ilmtingimata suhkrut. Piisab, kui puhtasse purki pandud marjad valada üle keeva veega või nõrga suhkrulahusega ja seejärel purk sulgeda. Nüüdsel ajal on tuntuim õuna-pohlamoos, mida hakati keetma aga hoopiski hiljem, sest õunaaedade rajamine sai hoo sisse alles eelmise sajandi kolmekümnendail aastail.
Pohlalehed on väga rikkad keemiliste ühendite poolest. Nad sisaldavad fenoolseid glükosiide: arbutiini, metüülarbutiini ja melampsoriini. Peale selle leidub tanniine (kuni 22% kuivkaalust), fenoolhappeid, flavonoide, ursool-, viin- ja gallushapet ning muid ühendeid. Arbutiini hulk lehtedes määrab pohlalehtede ravitoime. Pohlavõrseid või ainult -lehti korjatakse ravimiks varakevadel või hilissügisel, kui toimeainete hulk lehtedes on suurim.
Laborikatsetega on tõestatud, et pohlalehtede ekstrakt pärsib tugevalt mitmesuguste kolibakteri (Escherichia coli) tüvede kasvu [8]. Pohlalehtede tõmmisel on desinfitseeriv ning kuse- ja sapieritust suurendav toime, ühtlasi alandab ta veresuhkru näitu suhkruhaigetel, hävitab baktereid ja ravib põletikke. Lehtedest valmistatud preparaate tarvitatakse neeru- ja põiehaiguste (tsüstiidid, neerukivid ja põletikud), gastroenteriidi, kõhupuhituse ja kroonilise kõhukinnisuse, podagra, osteokondroosi ja artriidi korral. Viimasel ajal on hoiatatud, et kui pohlalehetõmmist pruukida nädalaid, võib ilmneda mürgitusnähte. Ravikuuride vahel soovitatakse teha pause.
Pohlast on aretatud kümmekond sorti, mida kasvatatakse koduaedades ja kalmistutel igihalja taimena. Suurtes istandustes on neid õnnestunud kultiveerida ainult Saksamaal Lüneburgi nõmmel asuvates taludes; mujal ei ole suurt edu saavutatud.
HARILIK JÕHVIKAS: meeliskoht tarnasood
Harilik jõhvikas kasvab paras- ja tundravöötme rabades ning tarnasoodes. Oma laia areaali piires on tal väga palju erisuguse marjakuju ja keemilise koostisega vorme.
Jõhvika kasvukohtade pindala vähenes 1960. aastatel alanud soodekuivendamise kampaania tõttu tuntavalt. Õnneks on kuivenduskraavid hakanud nüüdseks kinni kasvama ja jõhvika kasvukeskkond paranema. Viimastel aastakümnetel on hävinud tuhandeid hektareid jõhvika kasvukohti, sest Eesti toodab palju turvast.
Kuulsaim, marjarikkaim ja suurim jõhvika kasvukoht on Emajõe Suursoo. Parimad jõhvikalkäigu kohad ongi tarnasood, mitte rabad.
Keskmine jõhvikasaak hektarilt on umbes 250 kg. Henn Vilbaste andmeil võiks meie soodest ja rabadest korjata heal marja-aastal ligi 6000 tonni marju [7]. Suurim kogus jõhvikaid, 1300 tonni, toodi kokkuostu 1970. aastal [5].
Jõhvikas õitseb jaanipäeva paiku. Ometi võib ka jõhvikasaak hävida hiliste öökülmade tõttu, sest juba paarikraadine külm on ohtlik isegi avanemata õiepungadele. Kui öökülmad ei kimbuta, siis saab jõhvikaid korjata igal aastal.
Rohkelt C-vitamiini
Hariliku jõhvika marjad sisaldavad happeid, suhkruid, 100 g kohta on C-vitamiini 6,0–77 mg, antotsüaniini, katehhiine, flavonoide, samuti on marjades pektiini, K-vitamiini, B1-, B2-, B3-, B6-, B9- ja PP-vitamiini. Orgaanilistest hapetest on kõige rohkem sidrunhapet. Veel leidub õun-, bensoe-, klorogeen- ja triterpeenhapet. Makro- ja mikroelementidest on leitud kaaliumi, lämmastikku, fosforit, rauda, mangaani, vaske, koobaltit ja joodi.
Hariliku jõhvika marjad on olnud rahvameditsiinis tuntud ravivahend. Nendega on ravitud neeru- ja põievaevusi, suhkruhaigust ning malaariat. Jahedat jõhvikamahla anti palavikuhaigele. Purustatud marju on tarvitatud pigmendilaikude korral. Purustatud marjadest tehtud segu määriti juustele ja seoti ööseks rätik pähe. Sellise protseduuriga sai lahti peatäidest. Jõhvikamahlaga raviti neid, kes olid saanud mürgituse taimedest või seebikivist. Jõhvikamahl on hästi mõjunud alanenud maohappesusega inimestele, ergutades maomahla eraldumist. Angiini, palaviku ja liigesereuma korral on pruugitud meega segatud jõhvikaid. Jõhvikatega on arstitud peavalu, eriti pärast vingumürgitust. Leevendust on saadud kõrgvererõhu ja veresoonte lupjumise korral. Suure vitamiinisisalduse tõttu võeti jõhvikad tünnides merele kaasa, et hoida ära madruste needust skorbuuti.
Peale mahla tehakse nendest marjadest moosi, ka koos kõrvitsaga, mis mahendab jõhvika happesust.
Kustumatud jõhvikalkäigud
Vanemate inimeste seas on veel siiani „jõhvikasõdade“ veterane, kes võivad pajatada nii mõnegi lõbusa marjulkäiguloo. 1960.–1970. aastail haaras Eestimaad jõhvikabuum, mis tekkis looduskaitsjate parimate kavatsuste kiuste. Kuna jõhvikat nagu ka teisi metsamarju osteti riiklikult kokku ja hinnad olid korjajale head, hakati marju korjama pooltoorelt, millega ei olnud rahul marjade töötlejad. 1967. aastal kehtestati marjulemineku algusaeg: septembri teine laupäev. Järsku leidis kogu rahvas, et esimesel lubatud päeval tuleb marjule minna, maksku mis maksab. Rappa läksid isegi need, kes raba vaid pildilt olid näinud. Lõpptulemus oli see, et rabaservad trambiti mülkaks ja kahju oli rohkem kui kasu. Kui marjule mineku tähtaeg tühistati (aastal 1980), ununes paljudel ka see, et peab vägisi jõhvikale minema. Nõnda sai 14 aastat kestnud „teine laulupidu“ oma loomuliku lõpu.
RABAMURAKAS: murakaid korja vaid täisküpsena
Rabamurakas kasvab parasvöötme ja tundraalade rabadel. Ka meie rabadest võib teda leida, kuigi muraka kasvukohti ei ole ohtralt. Saak oleneb ilmast rohkem kui teiste metsamarjade saak. Murakaõisi kimbutavad sageli öökülmad. Kuna murakas on kahekojaline taim, siis oleneb saak suuresti tolmeldajate olemasolust õitsemise ajal. Külmal kevadel võivad õied jääda tolmeldamata.
Värsked marjad sisaldavad suhkruid, tanniine, pektiini, sidrunhapet, õunhapet, salitsüül- ja viinhapet. Marjad on ka hea vitamiiniallikas. 100 g värsketes marjades on 16,8–40,0 mg C-vitamiini, seda on 2,5 korda rohkem kui apelsinides! E-vitamiini sisalduse poolest (5,8–
8,0 mg 100 g värsketes marjades) jäävad murakamarjad alla üksnes astelpajule. Makroelementidest leidub magneesiumi, kaltsiumi, rauda ja fosforit. Veel on marjades mangaani, tsinki ja vaske.
Murakaseemned on õlirikkad. Neist toodetakse murakaseemneõli, mis sisaldab suures koguses C-, A- ja E-vitamiini, antioksüdante ja oomega-rasvhappeid. Murakaseemnetest pressitud õli kasutatakse palju kosmeetikatoodetes [3].
Rabamuraka taimel on diureetiline toime (lehtedel, juurtel ja eriti vilja ümbritsevatel tupplehtedel). Lehtedest valmistatud tõmmist tarvitatakse põletikuvastase, verejooksu peatava ja haavade paranemist soodustava vahendina. Marjadel on samuti diureetiline, higistama ajav ja skorbuudivastane toime. Murakamarjadest tehtud mahlal on tugev bakteritsiidne toime. Murakaga on ravitud neeruhaigusi, avitaminoosi, vesitõbe, külmetust, veriköha ja ainevahetushäireid. Malaaria raviks on kasutatud risoome ja lehti. Marjadest tehtud tinktuuri soovitatakse podagra, vesitõve ja avitaminoosi korral [3].
Murakahuvilistel tasub korjata vaid küpseid marju, sest pooltoorestes marjades on tervisele kasulikke aineid tunduvalt vähem kui küpsetes.
HARILIK VAARIKAS: meil on suured vaarikavarud
Vaarikas kasvab paljudes metsakasvukohatüüpides. Metsa all varjus viljub tavaliselt halvasti. Kuusikute, kaasikute, haavikute ja lepikute lagerielankidele kasvab paari aastaga viljakandev vaarikas. Kuna raiesmikke on viimastel aastatel rohkelt juurde tekkinud, on vaarikavarud suuremad kui kunagi varem.
Nagu teistegi marjade puhul oleneb saak ilmadest õitseajal. Vaarikat tolmeldavad mesinestest toituvad putukad, seetõttu vähendavad õitsemisaegsed vihmad saaki tunduvalt. Põuastel suvedel jääb saak samuti nigelaks.
Marjad sisaldavad orgaanilisi happeid, B1-, B2- ja PP-vitamiini, foolhapet, sitosterooli, katehhiini, kumariini, glükoosi, fruktoosi, sahharoosi, levuloosi, dekstroosi, pektiini, rauda, kaaliumi ja vaske.
Vaarikamarju on iidesetest aegadest kasutatud higistama ajava vahendina, ühtlasi ergutavad nad kuseeritust. Salitsüülhape, mida leidub marjades ja vartes, on antiseptilise toimega, alandab palavikku, ajab higistama ja vähendab põletikke.
Vaarikas on hinnatud moosimari; kui teda lisada teistele marjadele, parandab ta mooside maitset.
METSMAASIKAS: tuntud rauarohkuse poolest
Metsmaasikas on hinnatud metsamari, mida korjati eriti palju 20. sajandi algusest kuni keskpaigani. Peeter Kadaja uurimuse järgi müüdi näiteks 1938. aastal Eesti turgudel 117 240 liitrit metsmaasikaid [2]. Tol ajal oli maasika kasvukohti ohtrasti. Praeguseks on niiduservad ja põllupeenrad võssa kasvanud, kadunud on hõredad karjatatavad lepikud ja kadastikud. Viimasel paaril aastakümnel on metsmaasika korjekohti lehtpuumetsade ja kuusikute raielankidena tublisti juurde tulnud.
Marjad sisaldavad suhkruid (peamiselt fruktoosi ja glükoosi), sidrun- ja õunhapet, tanniine, pektiini, C-vitamiini, rauda, kaltsiumi, mangaani, vaske, tsinki ning teisi makro- ja mikroelemente.
Suure rauasisalduse tõttu on nii maasikalehti kui ka -marju kasutatud verevaesuse korral, samuti higistama ajava ja kuseeritust soodustava vahendina. Aga ka maksa- ja neeruhaiguste, tuberkuloosi, unetuse ja kõrge vererõhu korral ning selleks, et parandada südame tööd ja soodustada ainevahetust. Uurimuste põhjal aitab maasikas organismil vabaneda liigsetest nitraatidest ja rikastada verd rauaga.
Kui neid marju süüa suures koguses, tuleb olla ettevaatlik, sest mõnel inimesel, eriti väikelastel, võib see põhjustada kõrvaltoimeid, näiteks nahapunetust, -sügelust, -löövet, pearinglust, oksendamist jms. Maasikaid ei ole soovitatav üleliia palju süüa ka raseduse ajal, sest tema väikesed seemned sisaldavad tugevat allergeeni. See allergiat põhjustav aine ärritab ka soolestikku. Metsmaasikaid ei soovitata süüa seedetrakti haiguste, samuti sapipõie- ja neerukoolikute, sapiteede ahenemise ja pankreatiidi korral. Metsmaasika marjadest tasub teha näomaski. See annab nahale sametise jume, pinguldab lõtvunud kudesid ja vähendab tedretähne.
Metsmaasikaid süüakse peamiselt värskelt, kuid tehakse ka toormoosi või keedist.
HARILIK PIHLAKAS: kibedus kõiki ei peleta
Marjavaestel aastatel korjatakse vähesel määral ka harilikku pihlakat. Varumise kuldajad jäid 1970.–1980. aastatesse, kui toimekamatel sovhoosidel-kolhoosidel oli oma veinitehas. Heal saagiaastal osteti kokku 400–600 tonni marju [4]. Sel ajal hakati ka kodudes pihlakamahlast koos õunamahlaga veini tegema.
Pihlaka tarvitust moosimarjana pärsib marjade kibedus, ent see väheneb tuntavalt, kui marju leotada. Pihlakat kui moosimarja armastab meie venekeelne elanikkond, kes oskab teha maitsvaid pihlakakeediseid.
Sajas grammis värsketes pihlakamarjades on 40–100 mg C-vitamiini. Marjad on karoteenirikkad. Veel sisaldavad nad flavonoole, B2-vitamiini, foolhapet, K-vitamiini ja E-vitamiini, beetakaroteeni, krüptoksantiini, fenoolseid ühendeid (katehhiinid, antotsüaniinid ja flavonoolid), orgaanilisi happeid ja suhkruid. Pihlakamarju on rahvameditsiinis kasutatud sapierituse soodustajana.
Lõpetuseks tasub toonitada, et metsamarjad ei ole lihtsalt inimeste toidulaua rikastajad, vaid nad on väga tähtis toiduallikas metsloomadele ja lindudele.
1. Cignarella, Andrea; Nastasi, Milena; Cavalli, Elena; Puglisi, Lina 1996. Novel lipid lowering properties of Vaccinium myrtillus L. leaves, a traditional antidiabetic treatment, in several models of rat dyslipidaemia: A comparison with clofibrate. – Thrombosis Research 84 (5): 311–322.
2. Kadaja, Peeter 1939. Metsamarjade, söögiseente ja sarapuupahklite korjamine ja kasutamine. Käsikiri EMÜ-s. Tartu.
3. Косицын В. Н. 2001. Морошка: биология, ресурсный потенциал, введение в культуру. Мoнoгp. M.: BНИИЛМ.
4. Paal, Taimi 2015. Eesti metsamarjad. Varrak, Tallinn.
5. Paal, Taimi 1999. Metsamarjade ja seente varud ning kasutamine Eestis. – Metsanduslikud uurimused 31: 131–140.
6. Thomasset, Sarah; Berry, David P.; Cai Hong (eds.). 2009. Pilot study of oral anthocyanins for colorectal cancer chemoprevention. – Cancer Prevention Research 2 (7): 625–633.
7. Vilbaste, Kristel 2014. Jõhvikas. Varrak, Tallinn.
8. Vučić, D.; Čomić, Ljiljana; Petković, Miroslav; Stefanović, Olgica 2009. Antibacterial effects of leaves of Vaccinium vitis-idaea L. – Planta Medica 75 (9): 972–973.
TAIMI PAAL (1947) on botaanik, uurinud põhjalikult metsamarju.