Tekst: LAURI KLEIN, VAL RAJASAAR, UUDO TIMM
Eestlasi on ülivähe. Meid elab siin põhjala piiril asuvas riigis vaid väikese maailmalinna jagu, alla poolteise miljoni. Üle poole sellest rahvakillust on koondunud elama pealinna, Tallinna lähiümbrusesse ja Harjumaale. Seetõttu ei tasu eriti imestada, et meie riigi pealinnast umbes 10–20 kilomeetri kaugusel ei kipu enam olema ruumi teistele liikidele peale inimese.
Tallinna ümbritsevad kunagised rabad (Harku, Pääsküla, Männiku, Rae) on kõik kas tugeva kuivenduse mõju all, muudetud suures osas turbaväljadeks või muutunud mõne muu inimtegevuse tõttu paljudele looduslikele liikidele elupaigana ebasobivaks.
Siiski on üks suur looduslik ala veel alles. Sõrve looduslaam, endiselt väikese inimmõjuga looduslik ala, jääb Harku valda, Sõrve küla ümbrusesse ja veidi ka Saue valda, Vatsla küla ümbrusesse. Siin laiuvad Vääna jõest Tallinna poole jäävad metsad, mis ulatuvad põhjas Rannamõisa maanteeni ja Murasteni – hõlmates ka Muraste raba –, lõunas Tugamannini ja idas Vatsla külani. Need alad jäävad pealinnast alla kümne kilomeetri kaugusele.
Sõrve looduslaam on osa üleriiklikust rohevõrgustikust, mis võtab enda alla neli tuumala koos neid ühendavate rohekoridoridega. Selleks et hoida ala loodusväärtusi, tehti juba 2006. aastal ettepanek asutada Sõrve looduskaitseala. Ent siis oli andmeid elustiku kohta veel napilt, sestap jäi kaitseala tookord loomata. Harku vald tellis aastatel 2017–2018 loodusteaduslikud uuringud kaheksa eluslooduse valdkonna kohta (maismaalimused; putukatest liblikad, siklased, ujurid, hundlased; kahepaiksed ja roomajad; linnud; imetajad; soon- ja sammaltaimed ning taimekooslused; samblikud; seened), et selgitada põhjalikult välja paiga loodusväärtused. Lõplik uuringuaruanne valmis 2019. aasta alguses.
Uuringute käigus koguti ohtralt uusi andmeid riiklikult kaitstavate liikide ja koosluste kohta. Selgus, et Sõrve looduslaamas on näiteks mitme kaitse all oleva linnurühma, s.o kakkude, kulliliste ja rähnide asustustihedus samaväärne Eesti parimate linnualade omaga. Seejuures värbkaku, händkaku ja karvasjalg-kaku asustustihedus osutus Sõrve metsades isegi mitu korda suuremaks kui Lahemaa rahvuspargis. Ka registreeritud liikide koguarv (ligemale 800 liiki) näitab piirkonna väga suurt elurikkust.
Arvestades tuvastatud liigirikkust, hästi säilinud terviklikku loodusmaastikku, piirkonna looduslikke ja poollooduslikke kooslusi ning kaitsealuseid liike, lõi valitsus 4. detsembril 2023 uuritud alal 2255 hektari suuruse Sõrve looduskaitseala.
Sõrve looduskaitseala loodus on väga mitmekesine. Siin leidub Põhja-Eestile iseloomulikke looalasid, metsi ja niite, mis on ainulaadsed kogu Euroopas, rabakooslusi (neist suurim Muraste raba), lamminiite Vääna jõe kallastel, vanu palu- ja nõmmemännikuid ning soo- ja laanemetsi. Valdav osa loodavast kaitsealast ongi kaetud metsaga. Vaata kaarti ala loodusväärtuste kohta siit.
Siit on leitud üle 100 ohustatud või kaitsealuse taime- ja loomaliigi, sealhulgas 24 kaitsealust pesitsevat linnuliiki.
Pisiteost ilveseni
Sõrve looduskaitseala piires on registreeritud üle saja ohustatud või kaitsealuse taime- ja loomaliigi. Peale selle leidub siin arvukalt tavalisi liike. Teadaolevalt elutseb Sõrve looduskaitsealal 21 liiki maismaalimuseid. Siinsed kooslused on elupaigaks vähemalt 300 liblikaliigile. Siinsetes metsades on kodu leidnud vähemalt 58 liiki siklasi. Mageveekogudest on leitud vähemalt 2 liiki ujureid ja vähemalt 22 liiki kalu. Putukatest on tehtud kindlaks veel vähemalt 14 liiki hundlasi. Sõrve märjad metsad ja niidud on elupaigaks nelja liiki kahepaiksetele ja nelja liiki roomajatele. Siinsetes metsades ja niitudel on registreeritud 24 liiki kaitsealuseid linnuliike. Looduskaitseala on sigimis-, varje-, talvitus-, toitumis-, ja rändepaik vähemalt 32 liiki imetajatele. Sõrve piirkonna metsadest on pandud kirja 188 liiki seeni ja 122 liiki samblikke. Siin on sobiva kasvukoha leidnud paarkümmend liiki kaitsealuseid taimi. Kokku saab vähemalt 800 liiki, kelle sekka ei ole arvatud tavalisemaid linnu- ega taimeliike. Seega on ala liigirikkus klassikaliste liigirühmade poolest ilmselt kaugelt üle tuhande, mis viitab piirkonna elupaikade heale kvaliteedilec.
Nimetame igast uuritud liigirühmast mõne olulisema liigi, kellele Sõrve looduskaitseala on kodu. Maismaalimustest on huvitavaim leid vasakkeermene pisitigu (Vertigo angustior), kes kuulub EL-i ohustatud liikide nimekirja ja on Eestis III kategooria kaitsealune liik. Liblikatest tuleb esile tuua välja neli liiki: teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia), vareskaera-aasasilmik (Coenonympha hero), sõõrsilmik (Lopinga achine) ja suur-kuldtiib (Lycaena dispar), kõik on EL-is ohustatud liigid ja kuuluvad Eestis III kaitsekategooriasse.
Kaladest on Sõrve looduskaitseala läbivast Vääna jõest tehtud kindlaks samuti neli tähtsat liiki: lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta trutta) on laialt tuntud liigid, kes tulevad Vääna jõkke kudema; jões on aga püsiva elupaiga leidnud sellised EL-is ohustatud liigid nagu jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja hink (Cobitis taenia); hink kuulub Eestis III kaitsekategooriasse. Kahepaiksetest ja roomajatest, kes on Eestis kõik looduskaitse all, on siinsel alal registreeritud kaheksa III kaitsekategooria liiki: rohukonn (Rana temporaria), rabakonn (Rana arvalis), harilik kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), rästik (Vipera berus), arusisalik (Zootaca vivipara) ja vaskuss (Anguis fragilis).
Arvestades, et Sõrve looduskaitseala kujutab endast suuremas osas ulatuslikke metsamaastikke, on ala väga väärtuslik elupaik paljudele metsalindudele. Linnuliigid, kes looduskaitsealal teadaolevalt pesitsevad ja on ilmselt olnud siinsete metsade põliselanikud, on I kaitsekategooria liigid merikotkas (Haliaetus albicilla) ja kassikakk (Bubo bubo); II kaitsekategooria liigid karvasjalg-kakk (Aegolius funereus) ja kanakull (Accipiter gentilis) ning III kaitsekategooria liik värbkakk (Glaucidium passerinum). Aga kindlasti ka sellised rähnilised nagu II kaitsekategooriasse kuuluvad laanerähn (Picoides tridactylus) ja valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos) ning III kaitsekategooriasse arvatud musträhn (Dryocopus martius).
Imetajatest on kõige märkimisväärsemad nahkhiired, kes kuuluvad kõik II kaitsekategooriasse. Siit on mitmelt poolt leitud vähemalt kolme liiki nahkhiiri, aga samuti III kaitsekategooria liiki kasetriibikut (Sicista betulina). Vähemalt kahes kohas kaitsealal on teada suuri mägra (Meles meles) urulinnakuid, mis on looduskaitse mõttes väärtuslikud. Loomulikult ei saa üle ega ümber sellest, et Sõrve looduslaam on tähtis elu-, sigimis-, varje-, rände- ja talvituspaik ilvestele (Lynx lynx) ja siit rändavad läbi pruunkaru (Ursus arctos) ja hunt (Canis lupus), rääkimata sellest, et alal on mitu põtrade ja metskitsede refuugiumi ehk varjeala.
Taimeriigist suurendavad ala loodusväärtust vähemalt 10 liiki seened, keda peetakse põlismetsa indikaatorliikideks, vähemalt kaks vääriselupaiga tunnusliigiks olevat sammalt ja sellised II kaitsekategooria orhideed nagu kõdu-koralljuur (Corallorhiza trifida) ja jumalakäpp (Orchis mascula) ning samasse kaitsekategooriasse kuuluv sõnajalgtaim pruun raunjalg (Asplenium trichomanes). Siinsel alal kasvab ligi kümme III kaitsekategooria orhideeliiki.
Pealinnale lähim looduse vabaõhumuuseum
Tallinna lähiümbruses paikneval Sõrve looduskaitsealal on väga suur potentsiaal loodushariduse valdkonnas, mida saab siduda meie kultuuripärandiga. Tabasalu-Vääna-Muraste vahele jääv metsaala on viimane terviklik loodusmaastik Tallinna lähedal, kus on püsiva elupaiga leidnud ka suurulukid ja inimpelglikud liigid. Alal leidub märkimisväärse loodusväärtusega pärandmaastikke (looalad ning muinasasulate piirkonnad, vanad külateed ja kiviaiad jne).
Kiiresti laienev elamuehitus ning muu maakasutus kahjustavad ja hävitavad Tallinna lähiümbruse loodust ja elukeskkonda, kuid looduskaitseala võimaldab inimtegevuse mõju tasakaalustada. Sõrve looduskaitsealal on mitu eesmärki:
• kaitsta keskkonda – hoida Tallinna, ligi kolmandiku Eesti elanike roheala, mis ühendab loodus- ja pärandkultuurmaastikke, ning tagada seal hea õhukvaliteet. Ühtlasi on piirkonna õhukese pinnakattega aladel tähtis kaitsta põhjavett;
• kaitsta loodust – hoida alles kaitstavate liikide elupaigad ja kasvukohad, vääriselupaikade tunnustele vastavad metsad, looalad koos kiviaedade, -kalmete ja kultuskividega ning Tallinnale kõige lähemal asuvad loodusalad, mis ulatuse poolest sobivad suurulukitele elu- ja poegimispaigaks;
• anda loodusharidust – looduse õppekäike korraldades ja õpperadu tähistades luua võimalus loodust tundma õppida ning süvendada loodushoiu põhimõtete mõistmist eelkõige noorte hulgas. Sõrve looduslaam on üks viimaseid allesjäänud, samas mitmekesisemaid ja seni veel üsna vähe rikutud piirkondi Tallinna vahetus läheduses. Sõrve looduskaitseala ja piirkonna väikseid kaitsealasid saab rakendada loodusalade võrgustikuna, et anda loodusharidust linnakoolide lastele. Suur ja liigendatud ala võimaldab õpet korraldada loodusväärtusi ohustamata;
• teha teadusuuringuid – uurida looduse protsesse linna läheduses, teha bioindikatsiooni vaatlusi, selgitada elustiku mitmekesisuse muutusi; looduskaitseala on hea paik, kus õpilased saavad teha loodusteaduslikke uurimistöid ja üliõpilased praktikat.
• puhkus ja virgestus – hea võimalus korjata marju ja seeni, pidada jahti ja harrastada loodusfotograafiat. Läheduse tõttu sobib pealinlastele ühepäevasteks loodusretkedeks. Piirkonna terviklik metsalaam on tähtis osa Tallinna linna kopsudest.
Kõnealune mets on suuresti säilinud tänu 1965. aastal loodud Tallinna rohelise vööndi metsamajandile, kelle tööpõhimõtted olid üsna sarnased nüüdse püsimetsanduse omadega. Erastamine ja kinnisvaraarendus tekitasid paraku raadamissurve. Kuigi siinsete metsaomanike seas on vähe suurfirmasid ja enamasti pole mets peamine tuluallikas, oli hädavajalik luua kaitseala, et säiliks Sõrve metsalaam.
2023. aasta veebruaris korraldas Harku vald matka, kus vallakodanikud said oma silmaga näha, kuidas loodav Sõrve looduskaitseala välja näeb Foto: Väino Reintamm
LAURI KLEIN (1970) on zooloog ja maastikuökoloog.
VAL RAJASAAR (1968) on loodusfotograaf ja keskkonnahariduse edendaja.
UUDO TIMM (1959) on zooloog.
Keskkonnaameti arvamus Sõrve looduskaitseala loomise kohta
Sõrve looduskaitseala moodustamisega on valitsus teinud olulise valiku ja eelistanud loodusväärtuste kaitset lubjakivi kaevandamisele. Otsuse üle olid ministeeriumid pikalt aru pidanud. Tahaks uskuda, et loodus- ja keskkonnakaitselised teemad on nüüdseks pälvinud Eesti ühiskonnas vajalikku tähelepanu. Ehk on kaasa aidanud tõsiasi, et Sõrve looduskaitseala moodustamisega seotud vastuolulisi teemasid oli vast loodud kliimaministeeriumis lihtsam arutada.
Sõrve looduskaitseala moodustamise menetlus eristus eelkõige sellega, et algatus luua kaitseala tuli kohalikust omavalitsusest, Harku vallast. Kuna peamine vaidlus käis kaevandamise ja looduskaitse üle, pälvis teema suurt avalikku tähelepanu. Samuti teeb ala eriliseks see, et loodusmaastikke ümbritsevad tiheasustusalad ja kaitseala moodustamine puudutab paljusid inimesi. Kui 2006. aastal esitatud ettepanek moodustada kaitseala oli jäänud seisma, siis 2019. aastaks oli Harku valla eestvedamisel tehtud põhjalikud uuringud ning uue ettepanekuga sai edasi minna.
Keskkonnaameti ülesanne oli kokku panna kaitsekord, mis vastaks üleriigilistele põhimõtetele, ning seejärel kaitse-eeskirja eelnõu avalikkusele arutamiseks välja panna. Kõik muudatused rääkisime ettepaneku tegijatega enne läbi.
2021. aasta kevadeks olime pikkade arutelude tulemusena jõudnud selleni, et kaitse-eeskirja eelnõu oli avalikkusele tutvustamiseks valmis. Kuna huvi teema vastu oli suur, kavandasime avaliku väljapaneku kestuseks poolteist kuud, mis on tavapärasest pikem aeg. Avalik arutelu toimus 17. juunil 2021. Lisaks korraldasime veebi teel kolm infokoosolekut: metsanduse, maapõue ja kaevandamise ning ehitamise ja muudel üldistel teemadel. Pingutasime, et avalikustamine oleks võimalikult läbipaistev, materjalid keskkonnaameti kodulehel pidevalt kättesaadavad ja kõiki koosolekuid saaks järele vaadata. Pingutused kandsid vilja ja saime positiivset tagasisidet.
Avalikustamisel esitatud ettepanekud üllatusi ei toonud. Nagu võis eeldada, pälvisid enim tähelepanu kaevandamise, metsa majandamise ja ala piiritlemisega seotud küsimused. Sooviti, et looduskaitsealast arvataks välja Rannamõisa lubjakivimaardla ja et seda oleks võimalik säilitada potentsiaalselt kaevandatavana. Keskkonnaameti selge seisukoht oli, et neid alasid välja arvata ei saa: lubjakivi kaevandamine looduskaitseala keskel ehk kõige väärtuslikumal osal rikuks kaitse-eesmärgiks seatud sooelupaikade ja märgade metsade veerežiimi.
Metsa majandamise valdkonnas sooviti rangemat kaitsekorda ja nõuti, et piiranguvööndi metsi majandataks ainult püsimetsanduse põhimõtete alusel ja riigimaadel peatataks kõik raied ning peetaks kinni pesitsusrahust. Erametsaomanikud ise pidasid eelnõuga pakutud piiranguid liiga rangeks, sooviti võimalust teha lageraiet ja leevendusi langi suuruse piirangule. Ehitamisega seotud piirangute mõttes kaitse-eeskirja eelnõu midagi uut ei toonud, kuna juba varem olid alal kehtinud üldplaneeringust tulenevad piirangud rohevõrgustiku kaitseks.
Sõrve looduskaitseala moodustamisel tuleb tunnustada eelkõige kohalikku initsiatiivi ja maaomanike üldist positiivset meelestatust. Kohtumised maaomanikega kujunesid meeldejäävateks sõbralikeks vestlusteks. Kuigi kaitseala toob kohalike ellu uusi kohustusi ja muutusi, millega tulevikus peab arvestama, on rõõm näha, kui suurt uhkust tunneb kohalik kogukond uue kaitseala üle.
Riina Kotter
keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna juhtivspetsialist