MAARJA HOLLO
Üks Eesti kultuuriloolise arhiivi eesmärk on olnud koondada ja hoida peamiselt eesti kultuuris silmapaistvate isikute – kirjanike, kunstnike, tõlkijate jt – personaalkogusid. Enamasti ei sisalda need kogud üksnes teoste käsikirju, vaid ka rohkelt eluloolist materjali: kirjavahetusi, päevikuid, eluloolisi meenutusi vms.
Korrakindlalt hakkas Eesti kultuurilooline arhiiv elulugusid ja mälestusi koguma 1989. aastal, sest Nõukogude Liidu lagunemise tõttu võis igaüks oma loo kirja panna, kartmata võimude tsensuuri. Mõistes okupatsiooniaastatel inimestele peale surutud vaikimise ehk „riiklikult konstrueeritud unustuse“ tagajärgi, kuulutati välja esimene elulugude kogumise võistlus „Kas sa mäletad oma elulugu?“. Selle tulemusel jõudis EKLA-sse paarsada elulugu.
Järgmine, 1995. aastal korraldatud võistlus, oli mõeldud naistele: koguti lugusid sellest, mida tähendab olla eesti naine ja elada naisena Eesti ühiskonnas. See võistlus tõi arhiivi paarkümmend elulugu, mille põhjal ilmus kogumik „Eesti elulood. Naised kõnelevad“ (1997).
Ühendus Eesti Elulood
Aasta hiljem asutati Marju Lauristini ettepanekul ühendus Eesti Elulood, mille eesotsas oli pikka aega kultuuriloolise arhiivi teadur Rutt Hinrikus. 1999. aastal artiklis „Sajandi sada elulugu“ on ta esitanud küsimuse: „Mis räägiks meile veel paremini sellest, mis on olnud oluline inimeste elus möödunud sajandil, kui inimeste elulood?“ Ühenduse põhieesmärk ongi koguda ja avaldada eestlaste elulugusid ning aidata kaasa uurimistööle, aga ka vahendada elulugusid muukeelseile lugejaile. Nii on peale eestikeelsete kogumike välja antud kaks ingliskeelset: „She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories“ (2004) ja „Estonian Life Stories“ (2009).