PIRET NOORHANI
Mu vanatädi Friida elas Ameerikas. Teadsin lapsena seda fakti ja mäletan koguni fotot, mis kujutas New Jersey eramaja ja selle ees kummalist hõlsti ja peakatet kandvat noort daami – vanatädi tütart ülikooli lõpetamas. Sellest ei tehtud saladust, et vanatädi seal elas, aga sellest ka ei räägitud, vähemalt minu kuuldes. Ja mina ei küsinud. Ei seda, kuidas ta oli sinna sattunud või millega tegeles. Lapsele oli see lihtsalt üks fakt täiskasvanute maailmast. Siis, kui mul viimaks küsimused tekkisid, polnud enam vanaema, vastajat.
See oli mu esimene kokkupuude väliseestlusega. Või kas peaks siinkohal kirjutama Välis-Eestiga, sest see oli üks kauge ja võõras koht, pigem imaginaarne kui reaalne. Nüüdseks olen ise seal, Välis-Eestis, ligi 15 aastat elanud ja töötanud – Torontos väliseesti muuseumis, (VEMU). Aga mu teekond Kanadasse algas Eesti kultuuriloolisest arhiivist.
EKLA ja väliseesti arhiivid
Asusin Eesti kirjandusmuuseumi tööle 1990. aasta alguses. Ametlikult oli küll veel Nõukogude aeg, aga kõik kihises ja kääris juba. Rutt Hinrikus, siis veel käsikirjade osakonna nime all tegutsenud EKLA tollane juhataja, andis mulle ühena esimestest töödest korraldada pärast Teist maailmasõda Saksamaal elanud eesti kirjandusteadlase Otto Alexander Webermanni väikese arhiivi. Seal olid kirjavahetused välis- ja kodueesti literaatidega, näiteks Nigol Andreseniga, kelle väga mahuka arhiivi kallale ma hiljem asusin. Sealgi leidus kirju pagulusse läinud eestlastelt ja nii need väliseesti lood mu sees hargnema hakkasid.