ARNE MERILAI
Tosin aastat tagasi hakkasin ma kuulutama kirjandusteoreetilise ühendvälja ideed. Selle aluseks on kirjanduslike suhete väli, mis lähtub klassikalisest kolmikust: autor, teos, lugeja. See triaad ei ole muidugi ammendav, kuna vajalikud on ka maailma, keele ja teiste tekstide lähted. Need kuus positsiooni on kirjandusliku suhtevälja kaart, mille põhjal tõlgendatakse ühtlasi sõnakunsti kas praktiliselt või teoreetiliselt.
Kui kõneldakse sõnakunsti sisust ja sotsiaalsest sõnumist, lähtutakse teose ja maailma suhetest. See on semantiline, referentsiaalne väli. Kui vaadeldakse teose vastuvõttu üksikisiku või ühiskonna poolt, võetakse aluseks lugeja aspekt. Üks tekst tekitab niisama palju või isegi rohkem teoseid, kui on selle lugejaid. Teostevaheliste mõjude eritlus esindab intertekstuaalset ja komparatiivste vaatepunkti. Lingvistiline, sageli lähilugev või semiootiline analüüs, käsitleb teost kui keelelist antust, formaalset märgisüsteemi. Keelekesksusega on tihedalt seotud poeetika vaatlus, mis keskendub teose sisemisele kunstilisele ehitusele ehk teksti enesele osutavale kvaliteedile. Poeetika ehk vormikeel on kirjandusele eriomane valdkond. Semantika ehk sisu on samuti ülioluline, kuid mitte ainuüksi kirjandusele spetsiifiline, sest käib kõikide tekstide kohta. Kokkuvõttes saavad kõik need vaatepunktid hakkama ka ilma autorit kaasamata, kuigi kirjanikuta kirjandus on siiski puudulik.
Autorikeskseid käsitlusi on nimetatud romantilisteks teooriateks, kuivõrd need kaldusid imetlema geniaalset loojat, keda peeti teose algupäraks. Nüüd on juba ära nähtud, et 1) teos tekib siiski alles lugeja teadvuses; 2) teksti taga on hulgaliselt teisi „autoreid“ ja eeskujusid; 3) keel – diskursused – maailm kõnelevad omatahtsi, autorile eelnedes ja teda ületades; 4) kujundlikul mõtlemisel ja ütlemisel on omad igavikulised mustrid ja seaduspärad, millest enamik ei ole nende kasutajate leiutised. Kuigi me enam ei arva, et sõnakunst sünnib ainuüksi autori vaimust, tema hingeelust ja eluloost, ei tohi siiski maha salata andekat loojat kui põhitegijat. Juhan Liivi luulet on võimatu eristada tema lüürilisest minast, autori siseilmast. Kultuur ei teki abstraktselt, vaid on konkreetsete loojate ja loometegude tulemus, mida tuleb hoida ja väärtustada.
