Tekst: OTT LUUK
Infograafika: ANDREI KUPJANSKI
Pärast pikka talve teevad esimesed õied ikka rõõmu – ja mida varem nad ilmuvad, seda parem. Eesti taluaedadele omastest lilledest on kõige varasemad õitsejad lumikellukesed.
Suur osa armastatud kevadlilli on elukäigult efemeroidid: nende maapealsed osad on lühiealised, mullas aga peitub varuaineid talletav sibul, mugul või risoom, mis elab üle nii palava suve kui ka jäised talvekuud. Püsiv säilitusorgan eristab neid tõelistest efemeeridest ehk lühieataimedest, kelle keha pärast viljumist sureb; uue hooajani kestavad ainult seemned. Kõik efemeroidid ei ole kevadised. Õied ja lehed ei pruugi väljas olla korraga. Nii on sügislilledel kevadel lopsakad lehed, ent õied ilmuvad sügisel, kui lehed on ammu kõdunenud.
Eesti looduslikus flooras puuduvad kõige varasemad kevadised sibullilled, kes tärkavad veel enne, kui maapind on korralikult sulanud ja lumevabaks saanud. Meie varasemad õitsejad on hoopis puittaimed (näsiniin, sarapuu, lepad). Läbi lume ja jää pressib oma õisikuid mõnikord tupp-villpea, keda lilleks nimetada on kerge liialdus.
Seega ei tasu imestada, et sissetoodud aialilledest on lumikellukesed pikka aega olnud ülipopulaarsed. Vaevalt leiab Eestist taluaeda, vana parki või kalmistut, kus ühtegi lumikellukest ei ole. Samuti on raske leida aeda, kus lumikellukesed üksnes korrapärases rivis peenral kasvaksid: nad paljunevad omasoodu ja kalduvad metsistuma.
Eesti aedade tavaline asukas on harilik lumikelluke (Galanthus nivalis). See on vana kultuurtaim ja Euroopas nii ulatuslikult naturaliseerunud, et algse loodusliku levila piire on võimatu täpselt seada. Tõenäoliselt ulatus levila Prantsusmaalt üle Kesk- ja Lõuna-Euroopa Valgevene, Ukraina ja Lõuna-Venemaani. Lumikellukese perekonnas eristatakse 20 liiki, mõnes käsitluses ka rohkem.
Euroopa aianduses on laialt levinud veel kurruline lumikelluke (G. plicatus, pärit Musta mere rannikult) ja suureõieline lumikelluke (G. elwesii, Kagu-Euroopa, Türgi lääneosa). Kuna huvi eksootiliste taimede vastu ei näi vaibuvat, müüakse ja kasvatatakse ka harvemaid liike. Looduslikult on liigirikkaim lumikellukeste piirkond Kaukaasia, kus leidub mitu kitsa levilaga endeemi. Huvitav on Sitsiilias ja Balkani maades levinud sügisene lumikelluke (G. reginae-olgae), mille üks alamliik õitseb hilissügisel, teine kevadel.
Põhjamaades on metsistununa leitud nelja või viit liiki lumikellukesi. Kuna praegusajal on väga lihtne hankida taimi ka välismaalt, võib uskuda, et eksootilisemaid lumikellukesi ei kasva meil nüüdseks mitte ainult innukate kollektsionääride kogudes, vaid ka lihtsamates iluaedades. Ja miks mitte ka aiatagustes.
Lumikellukestel püüavad pilku õied, kuid liike tuleb hakata määrama lehtedest, täpsemalt lehepakkest. Mugandina eesti keelde toodud vernatsioon (ld vernatio, ingl vernation) võib tähendada kahte seotud nähtust: noore lehe „kokkupakitud“ asendit avanemata pungas (eri viisil rullunud, voltunud jms, see ongi lehepake) või lahtirullumist pakitud asendist (seda on hea jälgida näiteks noortel sõnajalalehtedel). Lumikellukesel me rangelt võttes punga ei näe. See, kuidas lehelaba alge sibulasse ära mahub, on näha mullast sirutuvate tõusmete asendist ja hiljem lehealuselt, mullapinna juurest, kus lehed kilejast tupest väljuvad.
Harilikul lumikellukesel on lame ehk lihtne lehepake: lehelabad pole volditud ega rullitud, mullast tõuseb kaks lehte, pealispinnad lapiti vastamisi. Lehed on kitsad (enamasti 5–10 mm) ja saledad, sinakas- või valkjasrohelised. Taimed paljunevad paremini sibulatega kui seemnetega, moodustades tihedaid tutsakaid. See liik on tavaline parkides, aedades ja mujal inimasustuse lähedal, nii kultuuris kui ka metsistunult.
Kurrulisel lumikellukesel on laiad (tavaliselt 10–20 mm) lehed, mida aitab maapinnast läbi suruda käändunud lehepake: lehelabad on keskosas lapiti koos, kuid servad on kahekorra tagasi käändunud. Leht sirutub kasvades laiali, aga serv jääb veidi alla käändunuks. Lehed on põhitoonilt sinakasrohelised, värskelt lahtikäändunud servad eristuvad puhasrohelistena. Seemneline paljunemine on suhteliselt edukas ja nii moodustab kurruline lumikelluke hajusamaid kogumikke. Eestis on teada metsistumine Viidumäel, aga kuna tegemist on võrdlemisi tuntud ilutaimega, võib neid kohti olla rohkem.
Suureõielisel lumikellukesel on rullunud lehepake: välimine leht ümbritseb torujalt sisemist. Leherull pole nii silmatorkav kui piibelehel, ent siiski on selgesti näha, et üks leht ümbritseb teist. Lehed on sinakasrohelised, kuni 35 mm laiad ja avanenult voltideta, paatja tipuga. Eestist seni teada vaid aiataimena, sordid on hästi tuntud. Lõuna-Rootsis on leitud metsistunult.
Rullunud lehepakkega on ka Voronovi lumikelluke (G. woronowii), kuid teda eristavad läikivad kollakasrohelised lehed. Värvilt meenutavad lehed märtsikellukese omi, laia tömbitipulise kuju poolest aga hoopis käokeeli. Eestis seni levinud vaid harva aiataimena, Lõuna-Rootsist on leitud metsistunult.
Õisikuvars kasvab lumikellukestel lehtede vahelt, neist kaitstuna. Üldjuhul on varrel üks õis, kuid mõni sort kannab õisi siiski ka paarikaupa. Õie suurus, kuju ja rohekad laigud õielehtedel on looduslike liikide korral tähtsad eristustunnused, kuid samas on need omadused sordiaretajate meelevallas. Aias lumikellukeste õisi uurides ei saa me paraku kindlalt eristada liigiomaseid tunnuseid aretustöö viljadest. Lumikellukeste sorte on väga palju: kindlasti üle 1000, mõnede arvates isegi 3000. Vanad sordid pärinevad enamasti erilise välimusega seemikutest, mis on juhuslikult leitud aedades ja parkides omasoodu paljunenud kogumikest. Lumikellukeste teadlik ja sihipärane aretamine on pigem uus nähtus. Lumikellukesed annavad üsna kergesti hübriide, seepärast on sordi- ja liigitunnuste üle üsna raske arvet pidada.
Klassikaliste kultuurvormide hulka kuuluvad täidisõielised harilikud lumikellukesed, keda näeme ka Eesti vanades taluaedades. Aianduses tuntakse neid mõnikord sordinime ’Flore Pleno’ all, kuigi ilmselt pole kõik täidisõielised kaugeltki sama päritolu. Moodsatel sortidel võib leida peaaegu üleni rohelisi õisi (’Green Tear’, ’Green Mile’ jt). Peekrikujulise õiega sortidel on sisemised õielehed välimiste sarnased (’Poculiformis’ ja selle järgi nimetatud sordirühm).
Viimasel ajal on menukamaks muutunud nn kollased lumikellukesed: nende sigimik ja õielehtede tähnid on kollakasrohelised või peaaegu puhaskollased; mõnikord on neil sortidel ka lehed kollakad, isegi kui liigiomane oleks hoopis sinakas toon. Väga erilise või haruldase sordi sibulate eest on kollektsionäärid valmis maksma hulga raha. Eesti sortidest on oksjonil makstud hinna poolest kuulus Taavi Tuuliku ’Kullake’. Oma „kullakese“ võib avastada igaüks, kes suudab üldilmelt sarnaste lumikellukeste seas eriliste tunnustega isendeid märgata. Ei maksa hellitada lootust kergelt rikkaks saada, kuid omanäolise taime koduaeda võib leida küll.
Botaaniliselt pakub sordiomadustest rohkem huvi asjaolu, kas ja kuidas eri laadi lumikellukesed meie looduses võõrliikidena hakkama saavad. Varaste kevadtaimede metsistumist oleme hakanud süstemaatiliselt üles märkima hiljuti, alates uue taimeatlase välitöödest 2015. aasta kevadel. Vanemaid andmeid on vähe, need on juhuslikku laadi. Ülikoolides õppe- ja teadustööga seotud botaanikutel on keeruline varakevadel välitöödeks aega võtta, nõnda jääb rohkem avastusi harrastajate teha.
Praeguseks teame, et harilik lumikelluke tunneb ennast Eestis üsna koduselt, aga enamasti metsistub hooldatud aedade vahetus ümbruses. Kaugemale looduskooslustesse levinud või väga arvukad, vohavad leiukohad väärivad endiselt tähelepanu. Teiste lumikellukeste korral näivad botaanikud olevat aednikest veidi maha jäänud. Loodetavasti innustab see väike tutvustus lumikellukesi lähemalt uurima. Sibullilli on üsna tülikas herbariseerida, ent aiast pagenud „võõraste“ lumikellukeste leide saab edukalt dokumenteerida fotodega. Ei tohi vaid unustada, et peale õite peab piltidelt olema näha ka lehti, otse maapinna juurest. Niisiis ei ole pääsu lillede ees põlvitamisest!
OTT LUUK (1985) on botaanik, üks „Eesti taimede levikuatlase“ koostajaid.