Tekst: JUHANI PÜTTSEPP Fotod: INGMAR MUUSIKUS
Ajakirja Eesti Loodus 1974. aasta 9. numbris on ilmunud toonase Viljandi metsamajandi direktori Harry Paali kirjatükk „Mida sööb suur-kirjurähn?“. Toonases Rimmu metskonnas Songa vahtkonnas tehtud tähelepanekute järgi tundis suur-kirjurähn suviti huvi sealse männinoorendiku vastu, pistes pintslisse okkakahjuritena tuntud männivaablase ebaröövikud, kes üldiselt ei kuulu lindude toidulauale.
„Talvel tähistavad tema toidulauda nn. rähni sepikojad, kus on meisterlikult revideeritud okaspuukäbide sisemust,“ on kirjutanud Harry Paal. „Seemnejäänused ja tühjendatud käbid kogunevad sageli suurte kuhilatena „sepikoja“ alla.“
Kes on tähelepanelikult jälginud suur-kirjurähne nende sepikodade läheduses toimetamas, selle suu veab peagi tahes-tahtmata kaastundlikule muigele või naeratusele. Miks siis? Kirjeldan: saabub suur-kirjurähn, käbi nokas, oma sepikoja juurde; Peedul meie maja akna all kõrgepingeliini puust elektripost. Käbi on rähnil nokas, kuid posti otsas sepikojaks kohandatud praost vaatab talle vastu eelmine, seemnetest tühjaks togitud kest.
„Mida nüüd teha?“, näib rähn mõne hetke olukorda hindavat, ja püüab siis posti otsas turnides seada käbi küüniste vahele, et saada nokk sepikoja tühjendamiseks vabaks. Vahel see õnnestub, vahel mitte, siis kukub käbi maapinnale ja rähn siirdub uue järele.
Ta ei tule justkui selle pealegi, et mõistlik oleks vana kest enne uue käbi järele minekut sepikoja praost välja urgitseda. „Kui palju aega, energiat kulub sellise nikerdamise ja kantimise peale!“ mõtleb teda jälgiv inimene.
„See on imelik, jah, et ta pole seda ära õppinud,“ ohkab leebelt ka rähnide elu lähemalt uurinud ornitoloog Riho Kinks.
Muidugi, ka oskus posti otsas kõõludes õige käbi prakku suruda, on rähnil kuldaväärt oskus. Nagu ka oskus leida teisi toiduallikaid, kas või toidumaju, mille linnusõbrad on pakasekuudeks üles seadnud.
Meie köögiakna taga Peedul on linnumajja pandud lambarasvakangi käinud sel talvel togimas vähemalt neli suur-kirjurähni. Tähelepanu äratab neist eriti üks, kuna ta on üleni tahmane.
„Küllap ta ööbib kuskil korstnas,“ oleme omavahel arutanud. Võimalusi jagub: Peedu on endine suvilarajoon, kus paljusid maju talvel ei köeta.
Riho Kinksi arvates pole korstnas ööbimine välistatud. „Talvel poeb ta õõnsustesse. Kord oli üks lind lõhkunud maja seina sisse augu ja kükitas seal mõnusasti penoplasti sees.“
Küsisin teeneka Tartu korstnapühkija Koit Koppeli käest, kas on ta suur-kirjurähne näinud lõõrist välja lendamas.
„Vist ei ole veel trehvanud,“ vastab ta pärast järelemõtlemist. Küll aga on ta korstnatest välja õngitsenud sinna kukkunud tuvisid ja oma luua abil varesepoja ära päästnud. „Tükk aega mõtles, aga lõpuks tabas ära ja ronis luua peale.“
Kord Puhja pastoraadi katusel kuulis Koit kahtlast kribinat-krõbinat. „Mõtlesin siis, et vist saatan ise on kirikuhoone korstnasse pugenud,“ jutustab korstnapühkija. See oli aga hoopis hakk, kes seal lõõris pesitses ja kuidagi lahkuda ei soovinud.
JUHANI PÜTTSEPP (1964) on bioloog ja kirjanik.