Tekst: ANNE VAN DEN BERGHE
Must-toonekure pesakaamera, mis alustas ülekandeid 2007. aastal, oli esimene Eestis ja uudne ka maailmas. Tänu kaamerale oleme tundma õppinud selle liigi sigimiskäitumist. Must-toonekurg Karl II võitis Kotkaklubi pesakaamera jälgijate poolehoiu. Kahjuks pole see õnneliku lõpuga lugu.
2019
2019. aasta kevadel võttis must-toonekurg Karl II Karula rahvuspargis enda valdusse pesa, mille eelmine omanik, Karl I, oli kevadrände ajal Süürias hukkunud.
Kati, kes oli mitu aastat olnud Karl I paariline, saabus samuti pesale ja leppis uue kaasaga. Kati munes neli muna. Kõigist neist koorusid pojad. Karl II avaldas pesakaamera vaatajatele kohe muljet. Ta oli väsimatu must-toonekurg, hoolas pesaehitaja, andekas kütt ja ülimalt hoolitsev isa. Ta kandis hoolt selle eest, et tema poegadel poleks millestki puudus. Inimesi liigutasid tema nähtavad püüdlused tagada noorimalegi pojale võimalus kõht täis saada. Karl II võitis meie südame!
Kõigest hoolimata viskas Kati kõige noorema poja pesast välja. Mõnikord on must-toonekurel otstarbekas vähendada poegade hulka. See on üsna tavaline nähtus. Seda tehakse siis, kui vanalinnud pole kindlad, et kõikide järglaste üleskasvatamiseks toitu jätkub. Ühe Karl II ja Kati poja tõmbas pesast välja kanakull, kes korduvalt ja raevukalt pesa ründas. Kahel alles jäänud noorlinnul, Orul ja Arul, õnnestus kasvada lennuvõimeliseks, kuid paraku hukkusid nad esimesel sügisrändel.
2020
2020. aasta kevadel ei tulnud Kati talvitumast tagasi. Arvatavasti sai ka tema surma. Ent kes teab, võib-olla meeldis Karl II talle vähem kui esimene Karl, kellega tal oli kujunenud tugev side, ja ta otsustas sellepärast eemale hoida. On teada, et Eestis leidub aina vähem emaseid must-toonekurgi ja see kujutab ohtu kogu Eesti asurkonnale.
Selle põhjused on siiani ebaselged. Võib-olla on nii, et just emased otsustavad ühel hetkel, et nad ei naase oma pesapaika ja otsivad õnne mujalt. Näiteks paikades, mis ei asu talvitusaladest kuigi kaugel ja kus leidub rohkem toitu.
Mai lõpus ilmus pesale väga noor ja üsna väike, kuid graatsiline emaslind. Foorumlased panid talle nimeks Kaia. Kaia munes kaks muna, kuid lõpetas haudumise paar nädalat enne munade koorumist. Karl II istus kolm päeva ja ööd pidevalt munadel, lootes, et Kaia tuleb koju ja võtab mõneks ajaks haudumise üle. Kaia ei teinud seda. Ta oli sel ajal kehvas seisus. Häbelik, kõhn ja kannatas silmanähtavalt välisparasiitide käes. Arvatavasti oli ta ka liiga noor, et emaks saada.
Kuna pesitsemine ebaõnnestus, avanes Kotkaklubi liikmetel võimalus Karl II kinni püüda, ta rõngastada ja kinnitada seljale saatja, häirimata pesarahu. Tänu saatjale saime teada, et Karl II-l oli komme sügisrände ajal pikalt peatuda Ukrainas Musta mere rannikul Hersoni ja Krimmi poolsaare vahel. Talvitus ta Aafrikas. Kõigepealt mõne nädala Lõuna-Sudaanis ja ülejäänud talve Kesk-Aafrika vabariigis, Kongo demokraatliku vabariigiga piirneval alal.
2021
2021. aasta kevad tõi palju rõõmu, sest Kaia naasis Karulasse ja tuli pesale tagasi. Ta nägi palju parem välja, oli täiskasvanuks saanud ja tundus terve. Karl II oli temast silmanähtavalt sisse võetud ja pingutas kõvasti, et oma printsessile meele järele olla. Pessa kuhjus oksi, raage ja tohutus koguses sammalt.
‘
Kurnas oli neli muna. Üks neist läks haudumise ajal katki. Kolm tibu, Udu, Pikne ja Tuul, koorusid ja said lennuvõimeliseks. Väike Tuul pandi üsna tema esimese rände alguses nahka. Ülejäänud kaks lendasid Aafrikasse ja talvitusid seal edukalt. Pikne hukkus järgmisel, 2022. aastal Türgis, tõenäoliselt lendas ta vastu kõrgepingeliini.
Udu lendas 2022. aastal Põhja-Itaaliasse, jäi sinna hilissügiseni ja veetis teise elutalve Türgis ajaloolise Trooja linna lähedal. Rohkem me Udu saatuse kohta paraku ei tea, kuna talle jala külge kinnitatud saatja polnud must-toonekurgede jälgimiseks kõige sobivamat tüüpi.
Kaia osutus särtsakaks ja tugeva iseloomuga daamiks. Ta teab, mida ta tahab, on tundlik ja nutikas, suhtleb ülevoolavalt. Hoolitseb munade ja juba koorunud poegade eest, kaitseb neid südikalt.
Pealtnäha õrn ja peen, haarab ta igal sissetungijal kaelast kinni ja paiskab ta otsustavalt pesast välja.
Kaia vestles sageli Karl II-ga. Kaia eeldas, et Karl II mõistab ja täidab tema soove ega kõhkle Karligi üle pesaääre tõukamast, kui isane seda siiski ei tee. Aeg-ajalt ajendas Kaia iseloom stseene, mida must-toonekure pesas tavaliselt ei näe. Loodushuvilistes tekitas tema käitumine segadust ja arvamused Kaia kohta läksid mõnikord lahku. Mõne arvates käitus emane hüsteeriliselt. Teiste arust oli Kaia lihtsalt teistest must-toonekure emaslindudest erinev. Võimalik, et ta oli nutikam kui teised, ja kindlasti oli ta teistest emastest altim suhtlema.
Ornitoloog ja hea must-toonekuretundja Urmas Sellis on foorumis kirjutanud:
Tavatud või kummalised käitumisviisid (võib-olla mutatsioonid) esinevad evolutsiooni käigus. Suurem osa neist on liigi jaoks kahjulikud, kuid mõned toovad kasu. Matriarhaat ja emantsipatsioon võivad olla kasulikud, kui must-toonekure asukonnas on vähe emaseid. See aitab liiki päästa. Kunagi, võib-olla tuhandete aastate pärast, suudab keegi ehk analüüsida ja öelda, kas see on tõesti nii.
30. aprillil tundus, et kaamera kohal oksal istus keegi kontvõõras. Kaia kurjustas kutsumata külalisega, kuid Karl II tegi ainult korra häält, olles pesal. Võimalik, et Kaiale ei meeldinud selline käitumine ja just sellepärast ründas ta Karli. Samal moel oli ta varem läinud kallale võõrale must-toonekurele, kes üritas pessa trügida üht alumist oksa pidi.
Teisel päeval oli sarnane olukord. Ühel oksal istus võõras must-toonekurg. Karl II hurjutas teda pesalt.
Ei tea, kas Kaiale ei meeldinud selline krõbe sõnavõtt – selle asemel et tegutseda – või arvas ta, et tõreldakse hoopis temaga? Viimane tundub mulle veelgi usutavam: kaitsekäitumist võib tõlgendada emaslinnule suunatud käitumisena. Ja sel juhul tuleb sõimajale vastu astuda. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub nii.
Ühe vaatleja oletusel Kaia lihtsalt ei tahtnud, et Karl I oleks pesal samal ajal, kui sissetungija on läheduses, sest pesas peetud võitlus oleks olnud liiga ohtlik. „Mine talle järele, Karl! Mine võitle mujal!“
Must-toonekured kaklevad mõnikord ägedalt ja kui lahing toimub pesal, ohustab see mune ja pesapoegi.
2022
Sel kevadel olid Karl II ja Kaia jälle koos pesal. Taas oli nende kokkusaamisrõõm piiritu.
Mõlemad tegid tublisti tööd, nagu ikka. Aja jooksul oli nende suhe muutunud ladusamaks ja tundus, et nad mõistavad teineteist väga hästi. Koorus kolm ilusat poega (Waba, Voog ja Iks), kõik kasvasid kenasti üles. Pessa pandi ka orb nimega Bonus. See ornitoloogide katse, tehtud lootuses päästa vanemateta toonekurepoeg, õnnestus. Mõlemad vanalinnud võtsid kasulapse omaks ja toitsid teda.
Nelja pojaga toimetulekuks paigutati Karl II teadaolevatele toitumisojadele kaks kalasumpa, nii-öelda kalarestorani, kuhu pandi korrapäraselt lisatoitu. Lisasööt võib alatoidetud poegadel aidata kosuda. Hea toitumus on ülimalt tähtis, et ränne õnnestuks. Kaks poega (Waba ja Bonus) said selga saatja. Mõlemad kured lendasid Aafrikasse, elasid üle esimese talve ning ka järgmise suve.
Kohe enne sügisrännet püüti ka Kaia kinni ning ta sai jalga rõnga ja selga saatja. Nagu tavaliselt, lahkus Karl II kõige viimasena pesalt ja lendas otsejoones Ukrainasse Hersoni oblastisse.
Kuna seal käisid lahingud, ei saabunud andmeid pikka aega. Pidime ootama, ärevus oli suur.
Kas Karl II ilmub lõpuks tervelt nähtavale?
2023
See oli veider aeg. Kaia saabus pesale tavalisest hiljem. Vahepeal ripsutas Karl II põgusalt tiiba ornitoloogidele tundmatu emaslinnuga. Kartsime suurt kaklust, kuid Kaia rivaal kadus niisama kiiresti, kui ta oli pesa juurde ilmunud.
Kliimamuutused koputavad uksele. Juba mitmendat aastat ähvardas Eestit suvine põud.
Kraavid, ojad ja tiigid ja mitmesugused märgalad jäid kuivale. Konni ja kalu oli vähem saada, osa must-toonekurepesi jäeti maha ja pojad nälgisid surnuks.
Pole kahtlustki, et Kaia pani tähele, et toiduga on kitsas käes. Ta munes neli muna, kõik need koorusid. Noorim poeg jäi kasvult kängu, Kaia uuris pisikest põhjalikult ja oli selge, et ta kavatses poja kõrvaldada. Kas tal polnud südant rasket ülesannet enda kanda võtta? Tähelepanelikud vaatlejad raporteerisid, et neile tundus, nagu oleks Kaia andnud oma kaasale käsu noorimast pojast lahti saada. Selgus, et neil oli õigus. 15. juunil kell 19.30 viis Karl II neljanda poja pesast minema. Keegi ei näinud, mis toimus, kuid usutavasti viskas ta poja kusagile metsa.
Kotkaklubi liikmete ja vabatahtlike suure töö toel olid must-toonekurgede sumbad tol suvel kala täis. Seda mitte ainult Karula rahvuspargis. Peaaegu kõigi teada olnud must-toonekurepesade juurde viidi lisasöödaks kala. Inimesed tühjendasid omaenda kalatiike ja püüdsid kala ka suurematest veekogudest.
Peamiselt läks lindude toidualauale hõbekoger (Carassius gibelio), kes on invasiivne võõrliik. Nad paljunevad ja levivad kiiresti. Karl II pruukis kalasumpade sisu tänulikul moel. Kolm noorlindu, Kalvi, Kerri ja Kiire kasvasid hästi. Kalvile pandi selga saatja.
Kaia jäi samuti mõnel korral kalasumpade juures rajakaamerasse. Ta ei võtnud kordagi sealt oma poegadele toitu, vaid proovis ikka kangekaelselt ise kalastada. Pesa juurde jõudis ta üha harvem ja harvem. 23. juuli oli viimane päev, kui Kaia poegadele toitu tõi. See oli tunduvalt varasemal ajal kui möödunud aastatel. Loomulikult me ei tea, mis Kaia peas toimus. Tõenäoliselt sai ta aru, et tema poegadel läheb ülihästi ja nad on varsti emast suuremad. Võib-olla ta järeldas, et tema abi pole poegadele enam vaja.
Kehval ajal pidi Kaia ka enda peale mõtlema. Ta pidi ellu jääma ja koguma küllaldase rasvavaru, et suuta rändele lennata. Igatahes püsis Kaia pesa naabruses. Tänu saatjale on teada, et ta käis aeg-ajalt oma poegi vaatamas, kuid ei maandunud kunagi pessa ega pakkunud neile süüa.
Kuna nüüd olid saatjad mõlemal vanalinnud, teame sedagi, et Karl II oli väga hästi kursis sellega, kus Kaia endale toitu otsis, ja ta käis kaasa juures. Kas nad suhtlesid mingil moel? Kui see oli nii, siis mida nad soovisid teineteisele öelda?
22. augustil alustas Kaia sügisrännet ja lendas Ukrainasse. Kolm tugevat ja heas toitumuses noorlindu lahkusid 30. augustil pesast koos. Olles veendunud, et järglased ei tule enam tagasi, ja ka ise pisut kosunud, alustas Karl II septembrikuu kolmandal päeval rännet. Ta lendas kahe päevaga otsejoones Ukrainasse Hersoni oblastisse. Sõja tõttu vaikis tema saatja mitu nädalat ja ootasime ärevalt, millal lind endast jälle elumärki annab.
2023, sügisränne, taaskohtumine
Karl II ja Kaia sügisrände lugu on märkimisväärne.
Karl II oli pikalt peatunud Hersoni oblastis Lõuna-Ukrainas. Kaia liikus samal ajal ringi ligemale 400 kilomeetri kaugusel Kesk-Ukrainas Tšerkassõ oblastis. 26. septembril, samal päeval ja samal ajal, jätkasid mõlemad must-toonekured rännet. Võib tekkida küsimus, kas kured tõesti suudavad pika vahemaa tagant üksteisega suhelda.
Tol päeval lendas Kaia 431 kilomeetrit lõuna suunas ja Karl II rändas üle 400 kilomeetri lääne poole. Öö veetsid nad mõlemad Doonau jõe läheduses. Kaia peatus Rumeenias Galați ligidal, Karl aga Moldova-Ukraina piirialal, mitte kuigi kaugel Rumeenia piirist. Neid lahutas umbes 50 kilomeetrit.
Järgmisel, 27. septembri hommikul, jätkasid mõlemad must-toonekured teekonda lõuna poole. Karl II alustas lendu pisut varem, ent kui ta oli jõudnud Kaiaga samale laiuskraadile, tõusis ka too õhku. Kas ta ootas oma kaaslast?
Tõenäoliselt ühinesid nad rändevooga. Must-toonekured rändavad enamasti üksi. Aga mida lähemale nad oma teekonnal jõuavad Bosporuse väinani, seda suurema tõenäosusega kohtavad nad liigikaaslasi, kellega koos liikuda. Mõnikord nähakse neid samas parves koos valge-toonekurgedega.
Tänu saatjatele teame seda, et Karl II ja Kaia kohtusid lõpuks üle Bulgaaria lennates. 27. septembril lendasid nad teineteise kõrval lõuna poole. See on hämmastav. Kui tõenäoliselt saab selline kohtumine olla puhtalt juhus?
27. septembri öö vastu 28. septembrit veetsid Karl II ja Kaia Türgis Yeşilova lähedal: ühes külas Kırklareli provintsis Pehlivanköy ringkonnas. Alates tollest ajast kuni saatusliku lõpuni lendasid linnud koos ja puhkasid öösel alati samas kohas.
Saatuslik öö
Saatjate andmed näitavad meile, et Karl II ja Kaia veetsid koos ka 30. septembri öö vastu 1. oktoobrit. Linnud peatusid Beylikahıri järve kaldal Beylikovast pisut põhja pool Eskişehiri provintsis.
1.oktoobri õhtul edastas Kaia saatja uued andmed. Lind asus Kesk-Türgis Konya provintsis Yazıbeleni päikeselektrijaama ligidal põllul. Karl II saatja oli tol päeval tumm. Me ei teadnud, kas lindude tee on taas lahku läinud. Me ei teadnud, kus Karl II oli. Ootasime ja lootsime häid uudiseid. Kõigest hoolimata valitses vaikus. Päevi ja nädalaid. Kõik olid Karl II pärast mures.
29. oktoobril edastas Karl II saatja GPRSi-teenuse kaudu andmed ja ka ühe sõnumi. Nüüd nägime, et Karl II oli lennanud 1. oktoobril koos Kaiaga Yazıbeleni. Pärastlõunal ja õhtul olid nad koos. Nad kõndisid kõrvuti põldudel ja otsisid tõenäoliselt süüa. Seejärel lülitusid saatjad ööseks välja, säästmaks akut. Kui saatjad järgmisel hommikul taas tööle hakkasid, oli Karl II surnud ja Kaia lennanud mõne kilomeetri põhja poole.
Sõnum oli südantlõhestav. 1. oktoobri ööl vastu 2. oktoobrit oli Karl II maandunud kõrgepingemastile puhkama ja saanud surmava elektrilöögi. Vaene Karl II. Ta oli parimas eas. Ta polnud ära teeninud varast surma, ja veel nii kohutaval viisil. Pole täpselt teada, kuidas linnud tol saatuslikul ööl liikusid ja see jääbki teadmata, kuid tõenäoliselt oli Kaia Karl II ligiduses ja nägi tema hukkumist.
Kui Kaia seljas olev saatja koidikul taas tööle hakkas, oli ta õnnetuspaigast juba14 kilomeetrit põhja pool. Tavaliselt must-toonekured öösel ringi ei lenda. Nad teevad seda ainult siis, kui see on hädavajalik, kui nad on ehmunud või kardavad midagi. 2. oktoobril püsis Kaia samas piirkonnas. Kas ta vajas aega, et toibuda ja julgust koguda? 3. oktoobril jätkas ta rännet. Üksinda. Urmas Sellise Türgi kolleegid otsisid Karl II laiba kõrgepingeliini alt üles ja said saatja kätte.
Epiloog
Karl II oli ilmselt kõige kuulsam ja enim armastatud must-toonekurg maailmas. Loendamatu arv Euroopast ja kaugemaltki pärit inimesi jälgis tema pesitsemist ja rännet. Teda ülistati ja kiideti. Tema surm tegi paljud inimesed väga kurvaks. Veel rohkem teeb haiget asjaolu, et saatuslikku õnnetust oleks saanud ära hoida. Maailmas hukkub igal aastal tuhandeid linde, kes saavad surmava elektrilöögi kõrgepingemastilt või lendavad elektriliinidesse.
Must-toonekured ei taha veeta ööd maapinnal, kuna seal on nad öise eluviisiga kiskjatele kerge saak. Nad eelistavad puhata puuoksal, kaljul istudes või koguni ööbida madala veekogu keskel.
Kui puhkamiseks valitud alal puid ei kasva, pruugivad must-toonekured sageli nende asemel elektriposte. Nad lihtsalt ei tea, et postid on ohtlikud. Neil polegi võimalik seda ohtu tundma õppida, sest tavaliselt on iga selline õnnetus surmav.
Elektripostid saadavad märksa rohkem linde surma nendes piirkondades, kus puid ei kasva või on neid väga vähe.
Ometi leiduks võimalusi teha postid lindudele turvalisemaks. Samamoodi nagu on olemas viisid teha elektriliinid nähtavamaks, vältimaks kokkupõrkeid. Kui Karl II kurb lõpp aitab seda probleemi teadvustada, polnud see ehk täiesti asjata.
Mis saab Karl II pesast Karulas, näeme varsti. Eeldatavasti on seal piisavalt isaseid must-toonekurgi, kellel võiks olla huvi kaunis pesa üle võtta. Kas nad suudavad olla meele järele tema nõudlikule ja erakordselt targale printsessile, on juba omaette küsimus. Juhul kui Kaia üldse Karulasse tagasi tuleb …
Kotkaklubi YouTube’i kanali aadress:
https://www.youtube.com/@Kotkaklubi/streams
Tänavu hakkab must-toonekure kaamera Karulast pilti näitama märtsi lõpus või aprilli alguses, oleneb ilmast.
Tõlkinud Piret Pappel
Tõlkija tänab Urmas Sellist selgituste ja täpsustuste eest.