Tekst: PIRET PAPPEL
Maaparandus on koos asjaomaste masinate ja võtete arenguga muutunud aina tõhusamaks, ühtaegu on paranenud teadlikkus selle tegevuse mõjust keskkonnale ja elurikkusele. Keskkonnaameti eestvõttel valminud juhendis teevad Tartu ülikooli loodusressursside õppetooli teadlased selgeks, kuidas kuivenduse kahjulikke mõjusid leevendada.
Maaparandussüsteemide registri järgi on kolmandik Eesti maismaaosa pindalast ehk pisut üle 370 000 hektari kuivendatud. Metsa kogupindalast on kuivendatud veerand, riigimetsa omast aga üle poole ehk umbes 450 000 hektarit. Kuivendustöid ei tee ainult metsakasvatajad ja põllumehed. Neile lisandub turbakaevanduste kuivendus ja üksikud kraavid, näiteks rajatakse neid tee-ehitusel.
Keskkonnaameti tellimusel on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi loodusressursside õppetoolis valminud juhend, mis on koostatud Eesti olusid arvestades ja teaduskirjanduse soovituste järgi, et vältida, leevendada ja hüvitada maaparanduse negatiivseid keskkonnamõjusid.
Pikema juhendi põhjal on koostatud ka lühivariant, mis on mõeldud eelkõige neile, kes puutuvad maaparandusega kokku igapäevatöös: maaparandussüsteemide projekteerijad, looduskaitseametnikud, põllumehed, metsaomanikud jt. Juhendi on koostanud Riinu Rannap, Maarja Vaikre, Elin Soomets-Alver, Kai Vellak, Liina Remm ja Piret Lõhmus.
Juhend annab teaduskirjandusel põhineva lühiülevaate maaparanduse leevendamise meetmetest, tõhususest ja rakendussoovitustest. Kasutatud on 413 teaduslikku allikat, suurem osa nest pärineb Euroopast, sealhulgas Soomest
Kuivendustööd mõjutavad kogu ökosüsteemi alates veerežiimist ja mullastikust kuni liigilise koosseisuni. Leevendamaks kuivenduse keskkonnamõju, on siiani proovitud vähendada settekoormust ja taimetoitainete hulka. Elustiku ja mullastiku taastamise meetmeid on võetud vähem, enamasti ei ole mõeldud ka kasvuhoonegaaside heitele, mis kuivenduse tõttu atmosfääri paisatakse. Ka juhendi koostamiseks kasutatud allikates on enamasti uuritud, kui tõhusalt aitavad keskkonnarajatised settekoormust vähendada; elustiku-uuringuid on vähem.
Juhendmaterjalis käsitletavad leevendusmeetmed annavad võimaluse teha kuivendusvõrgu korrastustöid parimal moel, vähendada hajureostust ja reostust kinni püüda ning toetada kuivendatud piirkonnas märgalade liike. Abinõudest annab ülevaate joonis.
Looduskaitsebioloogia teadur Liina Remm tuletas juhendi esitluseks korraldatud seminaril loodushuvilistele meelde, et Eestis on maid kuivendatud juba mitu sajandit, kuid ökoloogilises ja evolutsioonilises perspektiivis on see liiga lühike aeg, et elustik saaks sellega kohaneda. Kuivenduse mõju elupaigatüüpidele on väga tähtis, näiteks väikesi ojasid on meil ligi neli korda vähem kui 1950. aastatel.
Kuivenduse tõttu kaovad näiteks kalade, kahepaiksete, sammalde ja samblike ning soontaimede elupaigad, kahjustada saab toiduvõrgustik. Kraave kaevates ja puhastades koormatakse veekogusid setetega. Üldjuhul eutroofsustase suureneb, nii mõnigi kord seetõttu, et kraavid kannavad edasi põllumajandusest pärit toitaineid ja reostust.
Otsene maaparanduse eesmärk on märgaladest vabaneda. Seega pole võimalik jätta kraavid või drenaaž toimima, aga selle mõju elustikule samal ajal täielikult hüvitada. Siiski saab neid mõjusid leevendada. Kõnealusesse juhendisse ongi koondatud just sedalaadi oskusteave.
Juhendi lühikest ja pikka versiooni saab lugeda keskkonnaameti kodulehelt. Juhendit, selle tausta, tulevikku ja rakendatavuse õiguslikku analüüsi tutvustati ka avalikul seminaril, mille salvestis on esitatud keskkonnaameti YouTube’i kanalil.