Tekst: JUHANI PÜTTSEPP Foto: Ingmar Muusikus
Eesti Looduse 2023. aasta märtsinumbri artikkel „Puuladvast jälgija“ andis märku, et värbkakku on meil viimastel aastatel justkui rohkem kohatud. Kevadel võttis toimetusega ühendust Iisaku loodushuviline metsamees Kalju Tarum, kes oli avastanud, et tema Tärivere mäel asuva talu arvukad kuldnokapesakastid oli hõivanud just nimelt värbkakk.
Jutustab Kalju Tarum: „Jah, meil elavad armsad tegelased, kuldnokad, alates 1990. aastast, mil Täriverre kolisime. Maja ümber olen paarkümmend pesakasti paigutanud. Kevadel loendan neid linde 50 ringis – on mul suveköögi juures üks eakas leinakask, kuhu latva nad päikselisel hommikul kogunevad.
Aastad on muidugi erinevad: kass on mõne linnu õnneks võtnud, kord tegi orav oma pesa kuldnoka kasti. Nüüd, viimasel paaril-kolmel kevadel, olen märganud, et kuldnokad ei taha minna kasti, vaid püüavad pesa teha vana kõrge lainega eterniitkatuse alla, puidust meisterdatud vihmaveerenni veerde.“
Asja lähemalt uurides avastas Kalju, et värbkakk oli pesakastidest kujundanud oma moonalaod: „Mitte ühtegi puhast kasti polnud, kõik olid ära reostatud: hiirte laibad, räppetombud, väikelindude, põhiliselt rasvatihaste skeletid ja suled.“
Siis võttis Kalju pesakastid alla, pesi need puhtaks, kuivatas, lisades põhja värskenduseks pisut höövlilaastu, samblaollust. Oma köögiaknast nägi ta, et töövaev polnud asjatu: kuldnokad kolisid puhastatud kastidesse sisse.
Miks kuldnokk ise oma kaste ei puhasta? Vastab ornitoloog Margus Ots: „Ta puhastab küll oma vana pesa ära, enne kui uuesti pesitsema hakkab, kuid seda värbkaku jäetud mädanenud ja siis ära kuivanud hiirtemassi ei saa ta kätte!“
Keegi soovitas Kalju Tarumile, et mine vilista pesakasti juures ja uudishimulik värbkakk tuleb uudistama. „Abikaasa Endla läks sinna, kus vana peldikum on, seal on ka üks pesakast, ja mitte ei vilistanud, vaid lihtsalt rääkis, kutsus, ja varsti pistiski värbkakk kastist oma pea välja!“
