Tekst: JUHAN JAVOIŠ
Kiviks moondumise muinasjutte pajatavad paljud rahvad. Neil juttudel on tõepõhi all. Nüüdisajal varjume kivisse nagu Jänku-onu kibuvitsapõõsasse.
Minu lapsepõlves, 1970. aastatel, jälgisime televiisorist innukalt üht vahvat lastesarja, „Nõiakivi“. Mäletate ju küll noid aegu: igal tööpäeval kell kaheksa õhtul algas lastesaade, mis kestis lausa pool tundi.
„Nõiakivi“ sari oli põnev, aga ühtlasi õudne! Suure kivi – ilmselt rändrahnu – all elas koletu nõid, kes aeg-ajalt kedagi kiviks muundas. Täpselt ei mäleta, aga vist oli põhjus selles, et üks või teine tegelane eiras keeldu Nõiakivi liiga lähedalt uudistama minna. Palju pusimist oli, et hundipoisi- või karutüdrukukujuline kivirahn jälle liikuma, mängima ja laulma saada. Kas võtabki enam elu sisse? See ärevus oli pidevalt õhus.
Kuhu aeg kadus?
Olen mõelnud: küll oli vast prohvetlik sari. Selle aluseks olevat Heljo Männi muinasjuttu ma ei ole lugenud, muidu oskaks ehk arvata, kuidas nägi autor niivõrd täpselt ette lähitulevikku. Sest just Nõiakivi reaalsuses me praegu kõik elame. Ligikaudu viimased veerandsada aastat, kui mu mälu ei peta. Tollest ajast saadik, kui möödunud aastatuhande lõpuaastatel maandus meie kodusele Maarjamaale selline hüdrataoline hiigelelukas nagu sotsiaalvõrgustik. Tänapäevane Kivinõid.
Muidugi ei pea ma silmas loomulikku suhtlusvõrgustikku kodus, koolis, töökohas, mis on inimesele omane ja eluline-oluline olnud juba ilmselt tükk aega enne primaadipõlvegi. Pean silmas seda tähelepandamatut musta tahvlikest, mis poeb inimlooma taskust või ridikülist libeda ussina välja kõige ootamatumatel hetkedel ja naelutab ta liikumatuks – tihti tundideks, sageli kümneid kordi päevas. Nii et õhtul magama minnes peame nõidusest ärganud Okasroosikese kombel ohkama: kuhu see päev/nädal/kuu/aasta ometi kadus?
Teinekord on too tahvlike moondunud veidi suuremaks, kokkuvolditavaks, vahel lausa seinasuuruseks ekraaniks. Vahel istub inimene selle ekraani ees eridisainiga pehmes toolis mitukümmend tundi nädalas, endal asjalik nägu peas. Kesklinnades laiutavad trobikondade viisi lausa kõrghooned, kus päevast päeva kivistuvad sajad inimesed üheskoos. Teine osa meist läbib selle iganädalase maratoni hoopis kodusel diivanil või „joostakse“ mitut maratoni segiläbi.
Vahel põrgatavad kivistunud inimesed infokilde reaalsete kaaslastega, kes kivistuvad kuskil teisel pool linna, riigipiiri, maakera – või hoopis naabertoas. Tihti on neist enamiku näod ja nimed meile teadmata. Sageli aga, eriti õhtupoolikuti, on kogu see sotsiaalne keskkond, mida tardunud pilgul jõllitame, otsast lõpuni väljamõeldis: nii tegelased, kohad kui ka süžeed. Protsessi olemus sellest ei muutu. Kivi on kivi.
Olen mõelnud, et kõige raskem on lastel. Üsna kohe pärast sünnitust poeb ema teise kätte seesama must tahvlike ja annab kassi kombel vaikselt nurrudes teada: „Mina olen tähtsam!“. Ja ta ei lahkugi sealt enam kunagi! Milline kafkalik äng võib pisikest inimest haarata, kui kogu tema maailma tugipost, lapsevanem, äkitselt ette hoiatamata ja teadmata ajaks kivistub – ja nii päevast päeva, halastamatu järjekindlusega. Tihtigi poolelt sõnalt, poole sammu pealt, ka kõige lähedasema osaduse hetkedel.
Algul seatakse lapsukest lohutama suur must tahvel seinal, kust jooksevad katkematud lapsehoidjaprogrammid neoonvärvides teletupsudega. Et pereelu ikka sujuks ega keegi ometi häält tõstaks. Ei lähe paari aastatki, kui mudilane juba pühendatakse musta tahvli nõiavõrgustiku täisliikmeks ning Hüdra kleebib tema külge isikliku haarme.
Elutuse võrdkuju
Kivistunud ema käisest sikutava lapse õõv kuulub ilmselt looduse õudsete kogemuste raudvarasse, n-ö evolutsioonilisse tööriistakasti. Selliste geneetiliselt kinnistunud tüüpkogemustena teame näiteks röövlinnusiluetti, mis kangestab linnupoegi, aga ka looma rabelemist lämbumisel või mürgistusärevuses. Sotsiaalmeediakivistumise analoog meie evolutsioonilises ajaloos on surm: miski, mis on meie esivanemaid läbi aegade ärevusse ajanud. Äsja kaaslane veel liikus ja laulis, või vähemalt liigutas, oigas, andis magaja turvamärke. Seejärel käib mingi „klõps“ ning äkitselt jääb järele vaid tuim, aegamööda jahenev lihakeha. Eks ole veider! Surma binaarse „klõpsu“ hirmutavast veidrusest küllap ongi alguse saanud ka kiviks moondamise muinasjutud, mida pajatavad paljud rahvad.
Täitsa loogiline, et kivi on inimese silmis elutuse võrdkuju: „kivist süda“, „kivinägu“, „kivine pilk“, uuemal ajal anglitsismina „kivis olemine“ narkojoobe tähenduses. Kivi näib olevat üks looduse kõige elukindlamaid materjale, teinekord läheb aastasadu, enne kui samblik või vetikas selle kindluse vallutab. Kui elu – süsinik – mullast lahkub, jääb järele kivipuru, liiv. Kohta, kus seesugust liiva on kogunenud palju, nimetatakse kõrbeks. Täitsa tabav nimetus: elu on sellest maastikust välja kõrbenud, süsihappegaasi nime all tuntud põlemisgaasina õhku haihtunud. Tagasi meelitada on teda kohutavalt keerukas ja nõuab palju aega.
Antibiootikumiringid
Nii nagu hallitus eritab enda ümbrusse antibiootikume, mürke, et hävitada kõik elav, mis võiks tema vohamist piirata, nii on inimesele saanud kombeks ümbritseda end kiviga. Eks tule ju silme ette need teadusuudiste pildid söötmetassidest, kus hallituslaiku ümbritseb tühi mürgivöönd, millest bakterikiht üle pole saanud kasvada. Samasuguste hallitusmürgi laikudena näevad inimasulad välja Google Maps’i satelliidifotodel. Inimputukaid endid näha polegi, aga näha on kivi, meie turvatsoon. Istume keset isetehtud betooni-klaasi-asfaldikõrbi ja itsitame pihku nagu Onu Remuse Jänku-onu: „Kivi on meie kodu ja meie kindlus, kallis vennas!“
Üleeile valatud PVC-halli raudbetoonvundamendiga tuleb tõtt vahtida ka järgmise aastatuhande Maa asukatel.
Uueks „trendiks“ on saanud hullumeelse hooga hektareid neelavad logistikakõrbed suuremate linnade ümbruses. Kogu see hiidhallide kaadervärgialune on ju valatud asfalti ja betooni täis, katsu sa sinna kunagi veel elusat põllumaad kasvatada! Kõnekäänd ütleb: lõhkuda on kergem kui ehitada. Siin on risti vastupidi: betooni valada on sada korda lihtsam kui seda otsatut kivimassi kunagi maa seest kätte saada. Elusa maa häving on pöördumatu. Üleeile valatud PVC-halli raudbetoonvundamendiga tuleb tõtt vahtida ka järgmise aastatuhande Maa asukatel. Ehkki ehitaja ise võib olla juba mõne aasta pärast pankrotis või liuelnud tasuvamatele „arendustele“.
Hallitus teadlase söötmetassil hävitab konkurente, ent jätab alles söötme, millel ise õilmitseda. Inimene sellega hakkama ei saa: mulda ja muud elustikku kivi alla mattes hävitame mõistagi omaenda ainumat leivaandjat. Kui hallituskoloonia on kogu tassitäie söödet nahka pannud, võib ta õndsalt ohates hingusele minna: eosed on õhku laiali külvatud ja küllap lähedal või kaugel leidub uus substraat, toidulaiguke, millel uus põlvkond saab oma elu puhtalt lehelt alustada. Meie võtame oma lastelt kogu planeedi täies tükis ja jätame neile lohutuseks vaid ogara miljardäri haige unenäo fossiilkütuste viineripeo tipuhetkedest – selle kohta, et ühel heal päeval lööme uue peo püsti mõnel uuel planeedil. Mis on lausa nii turvaline, et otsast otsani kivikõrb, isegi hapnikku, vett ega elukõlblikku temperatuuri ei ole. Eks needki ole oht, et mõni konkurent võiks juhtumisi juured alla saada.
JUHAN JAVOIŠ (1975) on bioloog.