Meie kodu on soe ja turvaline koht, kus leidub ka söögipoolist. Paraku meeldib see ka paljudele loomadele, kes tulevad luba küsimata meie valdustesse. Enamasti ootab neid ees üsna vaenulik vastuvõtt. Olen näinud süütute pääsukeste pesade lõhkumist (et oleks puhtam). Mis siis rääkida närilistest, kes närivad kõike, mis ette juhtub, söövad meie toitu ning jätavad sinnasamasse oma pabulaid ja uriini? Eriti rohkesti närilisi kipub sisse tungima külmade ilmade ajal. Miks nad tulevad hoonetesse? Mida nendega ette võtta?
Tekst: ANDREI MILJUTIN
Miks tulevad närilised hoonetesse?
Lühidalt vastates: loomad otsivad meie juurest soojust, turvalisust ja toitu ehk sedasama mis meiegi. Inimeste ehitatud hooned on loomadele samasugused maastikuobjektid nagu puud, kivid, koopad ja kaljud. Ei tasu imestada, leides räästa alt piiritajaid, pööningult kodutuvisid ja keldrist nahkhiiri. Ilma ehitisteta jääksid need loomad tasases Eestis päris hätta. Meie kliimas muutuvad hooned eriti ligitõmbavaks külmal aastaajal. Isegi kütmata ruumis on talvel soojem kui õues, rääkimata köetavatest tubadest. Paksude seinte ja põrandate ning paljude kiskjate inimpelglikkuse tõttu on hooned ka turvaline elamiskoht. Enamgi, siit saab süüa, sest ka inimesed valmistuvad rasketeks aegadeks ning koguvad endale ja koduloomadele lautadesse, aitadesse ja sahvritesse toiduvarusid.
Kes tuleb tuppa?
Hoonetes elavad närilised võib jagada kahte rühma. Ühed ongi inimkaaslejad ehk sünantroobid, kes elavad inimesega koos aasta ringi. Selle pärast, et, nagu inimenegi on nad pärit soojematest maadest. Eesti näriliste hulgas on sellised koduhiir (Mus musculus), kodurott (Rattus rattus) ja rändrott (R. norvegicus). Sünantroopsed liigid on inimese kaasabil levinud üle maailma. Siiski, ka need loomad võivad n-ö suvitada looduses. Naastes sügisel koos järglastega, suurendavad nad näriliste arvukust hoonetes.
Teised närilised asustavad hooneid enamasti vaid selleks, et talve üle elada. Hoonetesse kolivad üksnes vähesed isendid; suurem osa nende liigikaaslasi talvitub looduses. Minu teada talvituvad Eesti oludes hoonetes selle rühma närilistest juttselg-hiir (Apodemus agrarius), kaelushiir (A. flavicollis) ja leethiir (Myodes glareolus). Eesti kaguosas ilmselt ka metshiir (Apodemus uralensis). Arvatavasti võib hoonesse sattuda ka pisihiir (Micromys minutus). Üks surnuna leitud loomake toodi mulle Tartus asuva laohoone juurest. Lapsepõlvest on aga meeles Vitali Bianki jutustus tuppa tulnud pisihiirest nimega Piiks. Tõenäolised kasutasid talvel ehitisi ka praeguseks ajaks ilmselt Eestis kadunud lagritsad (Eliomys quercinus), nagu nad teevad seda mujal.
Miks just need liigid?
Loomulikult tulevad hoonetesse talvituma ainult need liigid, kes elavad hoone lähiümbruses. Siberi onnis kohtab närilisi, keda ei kohta onnis Brasiilia selvas ja vastupidi. Ka Eesti piires leidub erinevusi: Põhja-Eestis ei tule teie tuppa metshiir, tõenäoliselt ka kodurott. Linnas on kõige sagedasem külaline koduhiir. Ent kui teie maja seisab keset põlde, oodake juttselg-hiirt, metsade vahel aga kaelushiirt või leethiirt.
Ei maksa siiskiarvata, et majja võib sattuda mis tahes kohalik liik. Heites pilgu tavalistele närilistest talvekülalistele, võib märgata, et kõik nad on väiksed, hiirelaadse kehaehitusega ja segatoidulised loomad. Need kolm iseärasust ei ole juhuslikud. Väikesel loomal on kergem pääseda majja ning leida seal sobivat peidupaika. Hiirelaadne kehaehitus viitab aga heale ronimis- ja hüppevõimele, mis on hädavajalikud oskused, et majja siseneda ja seal toime tulla. Segatoidulisus aitab peremehe majas ellu jääda, kuna ka inimene on segatoiduline.
Mida teha, et närilised ei tuleks tuppa?
Selleks tuleb takistada näriliste sissepääsu: vaadata hoone üle ja teha see hiirekindlaks. Uutes kivimajades ei ole seda raske teha, kuid vanade puitehitiste korral võib see olla lausa võimatu. Hiirekindluse seisukohast on olulised sügav vundament, kõva seinamaterjal, hiirekindlad uksed, keldriaknad ja muud avad. Tähtis on ka elanike käitumine. Kui soojal sügispäeval on uksed ja keldriaknad lahti, ei aita miski. Minu maal asuvasse korterelamusse pääsevad hiired arvatavasti just õhutamiseks avatud keldriakende kaudu. Üks kord leidsin keldri põrandalt uruhiire laiba. Loomake oli kukkunud aknast sisse, kuid kohmakusse tõttu ei saanud ta ei edasi ega tagasi ning suri nälga. Sportlikumad närilised rändavad ventilatsioonisüsteemi kaudu läbi terve maja.
Mida teha, kui närilised on juba sees?
Näriline majas võib osutuda tülikaks ja tekitada majanduslikku kahju. Nende loomade hävitamiseks on välja mõeldud mitmesuguseid lõkse ja mürke. Samas on viimasel ajal üha rohkem neid inimesi, kes ei taha loomi tappa. Sel juhul võib kasutada eluspüügilõkse. Ent tuleb siiski läbi mõelda, mida elusa hiirega pärast teha. Tavaliselt lastakse püütud hiir õues vabadusse. Siis tuleb arvestada, et vabastatud loom võib külmuda surnuks, surra nälga või langeda kiskja ohvriks. Väga tõenäoline on ka hiire tagasitulek teie enda või naabri kodusse. Seega, peab hoolega läbi mõtlema, kus ja millal hiir vabadusse lasta.
Mida mina teen sellises olukorras? Igal sügisel ootan huviga, kes tuleb minu korterisse ja kas üldse tuleb. Kui põranda alt kostab närimist või tuleb minu juurde naine, näritud porgand peos, siis panen kõigepealt hiirtele vett ja sööki. See on minu enda huvides. Niiviisi säilivad minu toiduained paremini. Pärast vaatan üle, kas põrandal ei vedele elektrijuhtmeid. Edasine tegevus oleneb sellest, kes on majja tulnud ja kui palju neid on.
Kõige viisakamad külalised on juttselghiired. Nad ei tekita erilist tüli, seepärast lasen neil pikemat aega vabalt elada. Probleemsemad on koduhiired, eriti aga suuremad närilised: kaelushiired ja rotid. Tavaliselt püüan mõne aja pärast loomad elusalt kinni ning panen kuni kevadeni elama puuri. Kevadel aga lasen looduslike liikide isendid vabadusse neile sobivates paikades. Ent kui tulnukaid on palju ja nad teevad tüli, püüan nad kinni surmava lõksuga. See on ikkagi parem lahendus, kui püüda loom elusalt ja pärast tappa ta ise, kas otseselt või lastes tal külmuda surnuks väljas, „vabaduses“. Jutumärkides, sest ka meie kodus oleks loom vaba.
ANDREI MILJUTIN (1953) töötab Tartu ülikooli loodusmuuseumis.