Tekst: JANE OJA Fotod: erakogu
Hoonetest, eelkõige keldritest võib leida eriskummalisi seeni, kellel ei ole elumajaga mingit olulist seost. Mis soodustab nende levikut ja kasvu?
Niisuguste seente leidumine ei viita renoveerimisvajadusele ega majaomaniku hoolimatusele. Seeneniidistik tungib küll läbi vundamendipragude, aga seened kas lagundavad mullas olevat materjali ehk teisisõnu on saproobid või on hoopis seotud mõne lähedal kasvava puu juurtega ehk on mükoriisaseened.
Kõik selles artiklis kirjeldatud seeneleiud pärinevad Eestist, ma olen need ise hoonetest leidnud või need mulle saadetud seeneproovidena või piltide kujul. Paljusid nendest leidudest on hoonetest avastatud esimest korda, kuid mõnda liiki on märgatud sagedamini ja need võivad majaomanikke lausa ehmatada.
Alustada tuleb mitmesugustest kõdu-, huumuse-, sõnniku-, puidu-, ja kulusaproobsetest seentest, kes ühtlasi eelistavad kasvada inimtegevusega seotud paikades (aedades, parkides, metsaservadel). Sellised seened võivad kõige sagedamini majja sattuda. Näiteks šampinjoni sugukonnast olen hoonetes näinud püramiid-soomussirmikut, safransirmikut ja aasšampinjoni. Kõik kolm liiki võiks seenesõbrale huvi pakkuda.
Sirmikud ja šampinjonid
Mürgist püramiid-soomussirmikut aetakse sageli segi suure sirmikuga ning pole harvad juhud, kui selliseid seeni on turul müüdud. Samuti võib söödava safransirmiku tüüpteisendi segi ajada mittesöödava aedteisendiga. Leitud safransirmiku määrangus ei ole ma päris kindel, sest see leid oli postitatud sotsiaalmeediasse. Söödava aasšampinjoni leidsin keldri betoonseinalt ainult niidistikuna; viljakehi ma ei märganud. Määrang põhines pelgalt DNA-l. Paljudel juhtudel ei moodusta hoonetes leiduvad seened viljakehi, seega saabki määramisel toetuda vaid molekulaarsetele meetoditele.
Isegi ülekastetud lillepotist võib mõnikord pea välja pista kollase ja ja kübaraga seen. Siis on kindlasti tegemist kollase voltsirmikuga, kes õigupoolest on pärit Ameerika troopilistest ja subtroopilistest piirkondadest. Sagedamini võivad ülekastetud mulla tõttu hakata kasvama mitut liiki hallitusseened. Ent kollane voltsirmik on täiesti ohutu.
Söögiseened köögis
Söögiseentest võib ehitistest sagedamini leida kõrgelt hinnatud austerservikut, lausa viljakehadena. Looduses kasvab see seen sügisest kevadeni, eriti hilissügisel ja soojadel talvedel, lehtpuupuidul metsades ja parkides. Austerserviku hoonetes leidumise fenomen peitub asjaolus, et ta on puidusaproob. Samas peab puit olema saanud väga märjaks ning sellised olud peaksid kestma pikemat aega. Nõnda olen selle seene isendeid avastanud vannitoast, köögist ning mahajäetud hoone puiduprahilt.
Austerservik põhjustab valgemädanikku: ta suudab puidust lagundada nii tselluloosi, hemitselluloosi kui ka ligniini. Lõpuks muutub puit heledamaks ja kiuliseks.
Köögist on leitud teisigi huvitavaid tavaseeni. Minu üllatus oli suur, kui ühel päeval potsatasid kirjakasti pildid mugulnapsikust. See kasvas kivimaja köögis töötasapinna ja seina vahel. Töötasapind ise oli kõrgsurvelaminaadist, mis oli niiskuse tõttu aja jooksul natuke kerkinud. Seene leidja väitel kasvas seen paari päevaga tikutoosi kõrguseks.
Napsikutest on saksa teadlased leidnud hoonest põdranapsikut [2]. Selle seeneliigi leide Eesti kodudest ei ole varem teada.
Vesi meelitab seened majadesse
Kübara ja jalaga seentest leitakse hoonetest sageli ka eri liiki tindikuid. Saksa teadlaste andmetel tuleb hoonetes sageli ette lõkketindikut ja kitsaeoselist tindikut [2]. Väidetavalt eelistavad tindikuliigid kasutada toiduks krohvialuseid roomatte, mis on veeavariide tõttu märgunud. Ise olen leidnud tindikuid kasvamas ka keldrikorruse betoneeritud põranda vahel ning keldri telliskiviseinal, kuigi on võimalik, et toiduallikas on kusagil kaugemal.
Kui puitmaterjalid on läbi märgunud, võib teinekord hoonete lagedelt ning seinte ülaosast leida tavavaheliku sugulast lehvikvahelikku. Selle viljakehad kasvavad tihti põõsasjalt. Tema kübar on pruunikaskollane ja viltjas-sametjas, eoslehekesed oliivkollased ning jalg külgmine või ei ole jalga üldse (vt loo alguses olevat fotot) [3].
Suurte veekahjustuste korral võib vahel leida muutliku liudiku karikakujulisi viljakehi; sageli võib neid olla isegi mitu. Puitu, majaseente lemmiktoitu, ei ole talle vajagi, piisab vähesest orgaanikast. Seda väga vähenõudlikku seent on leitud kasvamas suisa raudveduri õlisel trepil.
Haruldased seened majades
Näiteid puujuurtega seotud seente kohta hoonetes on vähe. Konkreetset põhjust ei oskagi pakkuda, sest majade ümbruses leidub tihti puid ning harvad pole ka juhud, kui taimed tuppa ronivad. Ühest Lõuna-Eesti remondijärgus talu põrandata toa pinnaselt olen leidnud pundi roosa kärbseseene viljakehasid.
Huvitav rühm hoonetes kasvavaid seeni on vääriselupaiga indikaatorliigid ja ohustatud seeneliigid. Sellistest seentest on Viljandi kesklinna hoones märgatud joontaelikut, mitmel korral on leitud põlismetsade indikaatorliiki klaasjat lodupoorikut ning roosat pessu. Ohustatud seeneliike ei ole ma küll leidnud, kuigi üks täpselt määramata jäänud narmastega seen oli suuresti sarnane ohustatud seene roheka kaviiniaga, mida Erast Parmasto on pidanud tuhkatriinuks iluseente seas.
Üldiselt võib selliste seente levikut hoonetesse pidada mõnes mõttes heaks märgiks: lähipiirkonnas on elujõulised populatsioonid. Samas, tšehhi teadlased on arvanud, et roosa pess on hoonetesse levinud hoopis varem nakatunud ehituspuidu kaudu ning suutnud püsida puidus elujõulisena kümneid või koguni sadu aastaid [1].
JANE OJA (1984) on Tartu ülikooli mükoloogiateadur.
1. Gabriel, Jiř.; Švec, Karel 2017. Occurrence of indoor wood decay basidiomycetes in Europe. – Fungal Biology Reviews 31 (4): 212–217.
2. Huckfeldt, Tobias; Schmidt, Olaf 2015. Hausfäule- und Bauholzpilze. 2. Auflage. Rudolf Müller Verlag, Köln.
3. Kalamees, Kuulo 2000. Eesti seenestik. CD. Tartu.
4. Parmasto, Erast 2011. Rohekas kaviinia, tuhkatriinu iluseente seas. – Eesti Loodus 62 (9):54–55.