Pärnust Riia poole sõites kulgeb maantee läbi tiheda männimetsa. Vahepeal vilksatab mõni kirik ja varsti jõuab Iklasse ning üle piiri Heinastesse. See ongi Häädemeeste kihelkond. Mida me sellest õieti teame? Mõnele tuleb ehk meelde kummalise hüüdnimega mineraalvesi ja teisele, et siit kandist oli pärit president Konstantin Päts.
Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE Fotod: MATI KOSE
Häädemeeste kihelkond on kitsas liivaluidetega tükeldatud maariba mere ja lõppematute metsade ning rabade vahel. Kihelkonna pikkus Tahkurannast Läti piirini on 44 km, aga suurim laius on vaid 6 km.
Siinset maastikku on Pärnumaa koguteoses kirjeldatud järgmiselt: „Maastikuliselt on Häädemeeste kihelkond kogu ulatusel väga ühtlane. Sama madal liivane, või madala rohumuruga kaetud rannariba, kord laiem, kord kitsam, läheldi ja ridastikku asetunud taludega, selle taga järsult kerkiv luitevöö kõrge tumeda männimetsaga ebatasasel kuplilisel ja seljakulisel pinnal. Luidete laelt avaneb vaade läbi vaskpunaste männitüvede ja tumerohelise oksastiku ühelt poolt läikivale merepinnale, teiselt poolt lagedale, laukalisele rabale, mis levib laia tasase pinnana luiteaheliku taga“ [4].
Tolkuse vägev loodus
Siinset maastikku kujundavad liivaluited on Antsülusjärve ja Litoriinamere rannamoodustised, mille vanus on vähemalt 5000 aastat. Siin paiknevad Eesti kõrgeimad luited: Tõotuse mägi ja Tornimägi.
Litoriinamere rannavalli (Rannametsa luitestiku) ja ida pool asuva Antsülusjärve ajastust pärineva Papisilla-Soometsa luitestiku vahele on lõksu jäänud kunagine merelaht. Aastatuhandete jooksul on sellest kujunenud Tolkuse raba.
Peale eripärase tekkeloo on see raba tähelepanuväärne kummalise veerežiimi poolest. Nimelt pressib raba survel luidete jalamilt välja ohtralt allikaid, mis on kujundanud allikasoode vööndi. Seal kasvab mitu haruldast taimeliiki. Teisalt sirgub raba keskosa laugastes ja älvestes hundinui, mürkputk ja ubaleht, mis viitab sellele, et siinne vesi on kõrgsoole ebaharilikult toitainerikas. Raba põhjaosas on registreeritud Eesti oludes rekordiline turba juurdekasv (kuni 1,9 mm/a), mis samuti viitab erilistele veeoludele.
Isesugused loodusolud on tekitanud ka omapärase taimestiku, mida Theodor Lippmaa Eesti taimestiku jaotuse järgi saab rannikuvaldkonnas käsitleda eraldi Häädemeeste alavaldkonnana (Litorale heademeesteense).
Juba 1930. aastatel rajati siia haruldase mets-kuukressi kaitseala. Kaitsealuste maade ulatus on järjest laienenud. 2006. aastal loodi Luitemaa looduskaitseala. See ligi 11 000 ha (sellest maismaad u 8700 ha) suurune ala on täielikult Natura 2000 võrgustiku osa, nii loodus- kui ka linnuhoiualana. Luitemaast on Eesti Looduses põhjaliku artikli kirjutanud Marika ja Mati Kose [5].
Igal juhul tasub Riia poole sõites siin paariks tunniks aeg maha võtta ja teha ring Rannametsa-Tolkuse looduse õpperajal ning ronida Tornimäel hiljuti renoveeritud 22 meetri kõrguse vaatetorni otsa. Sealt paistab ühelt poolt Pärnu laht ning teiselt poolt Tolkuse raba oma laugastega. Hea ilma korral näeb ära isegi Kihnu saare. Omaette vaatamisväärsuseks tuleb pidada Häädemeeste juures taastatud rannaniitu, mis on suurimaid omasuguste hulgas Eestis.
Peaaegu eikellegimaa
Ajaloolises mõttes tähendavad liivaluited ja liivane rand koos jääajast maha jäänud rändrahnurägastikuga inimasustusele üsna kõlbmatut maad. Rannikuäärne madal meri võis küll mõnda kiviaja peret toita, kuid isegi algelise põllumajanduse tarbeks polnud siin maad ega mulda.
Kihelkonnast on teada üksikuid leide kiviajast ja vanemast rauaajast, aga mingit märkimisväärset asustust siin ilmselt ei olnud. Ajaloolased on pikka aega vaielnud, kas siinne rannikuala kuulus muinasajal Sakala maakonna või Läänemaa Soontagana kihelkonna alla. Täiesti võimalik, et siin olid hoopis liivlaste alad ning nende maakond nimega Mõtsa Pūol ulatus lausa Pärnu jõeni.
Niisama hästi võib muidugi eeldada, et praeguses mõttes Heinaste ja Pärnu vaheline soine-metsane-liivane maa oligi asustamata eikellegimaa. Kui arvestada, et mööda seda kitsast maariba kulges ümbruskonna tähtsaim tee, mida sageli kasutati sõjakäikudeks, siis polnud Häädemeeste kant keskajal kuigi ohutu elukoht.
Ordu ajal kuulus enamik Häädemeeste rannikust Pärnu komtuurkonda. Sellest ajast ehk täpsemalt 1562. aastast on teada vaid Tahkuranna mõis, mis ilmselt pidi kaitsma siinset sadamakohta. Paraku sai see oma asupaiga tõttu iga Pärnumaale jõudnud sõjakäigu ajal kõvasti kannatada. Võimalik, et kihelkonna lõunapoolsemas osas polnud ka siis veel suuremat asustust. Formaalselt oli see Viljandimaa foogtkonna kauge ääremaa.
Head mehed
Häädemeeste kihelkonna ajalugu ongi selle poolest omapärane, et siinse eluolu kohta on säilinud väga vähe kirjalikke allikaid. See-eest leidub ohtralt rahvajutte, mis asendavad dokumentaalset pärimust. Nii on isegi kohanime Häädemeeste (saksa keeles Gudmannsbach) tekke kohta hulga rahvalikke versioone.
Kes need „head mehed“ siis olid? Ühe legendi järgi tekkinud nimi sellest, et kohalikud mehed olnud nii head ja kandnud pühapäeviti tüdrukute eest loomadele või ka sauna vett. Teise loo järgi elanud Kõrtsi ehk Rasti silla juures ühes majas kaks venda, kes teekäijate vastu väga lahked olnud. Kolmas lugu räägib headest kohalikest elanikest, kes päästnud Kõrtsi ehk Rasti jõe suudmes merehätta sattunud sakslased (või saarlased). Päästetud ehitanud suurest tänutundest siia kabeli.
Neljas jutt viitab pidalitõbistele. Nagu vanasti nimetati hunte igaks juhuks „metsakutsudeks“, nii hüüti ka pidalitõbiseid „headeks meesteks“. Leeprahaigeid elas Häädemeestes veel 19. sajandi lõpulgi. Ka Sigulda lähedal asuv Gutmani koobas on oma nime saanud seal varjul olnud pidalitõbiste järgi [2]. Viimati on Häädemeeste nime etümoloogiat uurinud Evar Saar [vt 7].
Mindi lootusrikkalt õigeusku
Sugugi ei ole kindel, milline Häädemeeste nimelugudest on tõene, kuid on teada, et 16. sajandil, orduaja lõpus, oli Häädemeesteoja-nimeline sadamakoht ja selle lähedal Margarete nime kandnud kabel. Ka Tahkurannas olnud pühakoda. Mõlemad allusid Saarde kirikule. Tuleb arvestada, et linnulennult on Saardest Häädemeestele tubli 30 km. Ent otseteid ei olnud ja siia saamiseks tuli teha ümber soode ilmatu suur ring. Teede ja ühenduste mõttes on Häädemeeste kant olnud üsna nurgatagune. Sõjad, katkud, vähene rahvaarv ja äärmiselt viletsad teed tähendasid seda, et kitsuke rannariba käis nagu kuum kartul ühe koguduse alt teise alla.
1775. aastast hakkas kirikuõpetaja siia käima Torilt. Mööda teid on Tori ja Häädemeeste vahel üle poolesaja kilomeetri ning sestap pole imestada, et kirikhärra siia kanti väga tihti ei jõudnud. Võimalik, et see oli üks põhjustest, miks 1840. aastate teisel poolel suur osa Häädemeeste piirkonna inimestest õigeusku pöördus. Tegelikult muidugi loodeti maad saada ja kergemat elu ning orjusest pääseda.
Üllataval kombel õigeusklike elu siin mõnevõrra leevenes. Nimelt olid kihelkonna neljast mõisast kolm kroonumõisad, kus 1845. ja 1849. aasta talurahvaseaduse alusel kaotati ihunuhtlus ja teoorjus. Kroonumõisasid hakati varakult kruntideks jagama ning siia tekkisid küll tillukesed, kuid siiski iseseisvad talud ja uued külad. Rahvaarv hakkas tasapisi suurenema.
Ilmselt just õigeusku pöördumise kampaania sundis luteri kirikut oma tähelepanu sellele maaribale pöörama. 1862. aastal loodi eraldi Häädemeeste kirikukihelkond ja 1874. aastal ehitati kivikirik. 1890.–1891. a rajati kirik ka Tahkuranda Võiste külla. Ent see seisab 1941. aasta sõjasündmuste järel endiselt varemeis, kasutusel on ainult käärkamber. Pühakodade ehitamise poolest ei jäänud võlgu ka õigeusu kirik: 1872. aastal ehitati kivist kirik nii Tahkuranda kui ka Häädemeestele.
Jõukus hangiti mere abil
1920. aastatel kirjeldati Häädemeeste kihelkonna eluolu järgmiselt: „Tulunduslikult on Häädemeeste kehv kihelkond. Kitsas riba liivast rannikumaad ei ole kuigi soodus põlluharimiseks [—]. Kroonumaade tükeldamisel moodustatud krundid on aga enamikus väga väikesed, sest rahvast oli tihedalt ja maad vähe. Nii on alla 10 ha suurusi talundeid Häädemeeste vallas tervelt 72%, Tahkuranna vallas 53% ja Orajõe vallas 45%“.
Edasi kurdetakse, et põllundus ja ka karjakasvatus on üldiselt kehval järjel; aiandus ja mesindus on siiski üsna arenenud. Sellise viletsa hinnangu peale võiks oodata, et kogu piirkond on vaene. Ent selle asemel loeme: „[—] leidub külades palju ilusaid ja korralikke elamuid valgete ruumikate tubadega, väljast vooderdatud ja sageli värvitud [—]. Katused on pea erandita laastust, täie viiluga. Kabli, Treimani ja Ikla külas on kahekordseid maju ülikute ja rõdudega. [—] Suitsutaresid on kogu kihelkonnas ainult kolm. Samuti on rehetoaga ühte ehitatud elamud haruldasemad. Pea kõigil taludel on saunad.“ Ülik on kirjelduse koostanud geograafi Edgar Kanti pakutud uudissõna, mis tähendab „juurdeehitust katusel, mis suurendab katusealust ruumi ja võimaldab sinna tubade asetamist“.
Kihelkonna üllatava jõukuse allikas oli meri: mitte lihtsalt kalapüük, vaid laevaehitus ja kauged merereisid. Asi sai alguse 19. sajandi esimestel aastatel, kui Voltveti (Tihemetsa) mõisnik parun von Stryk, kelle maad siin mereni ulatusid, lasi Orajõel suuremaid paate ehitada. Ehitusmeistriteks olid saarlased, kuid töölisteks võetud kohalikud panid ehitusnipid endale kõrva taha.
Vaikselt hakkas arenema kohapealne paadiehitus ja kaubavahetus. Suuremaid tulusid saadi Krimmi sõja ajal kehtinud mereblokaadist. Salakaubana soolavedamine oli riskantne, ent tõi sisse nii mõnegi rubla [2].
Suurem õitseng saabus aga keiser Aleksander II reformidega, millega kaasnes tohutu hüpe majanduses. Järsult suurenes vajadus kaubalaevade järele. 1861. aastal lasi Gustav Martinson Häädemeeste rannas vette 140-netoregistertonnise purjeka Julie. Samal aastal valmis kipper Mats Grantil (1811–1889) Kablis kahemastiline Markus. Sellest ajast algas Liivi lahe rannameeste hoogne laevaehitus. Aastatel 1861–1918 Eestis ehitatud üle kuuesajast laevast kuulus umbes viiendik Tahkuranna–Ikla piirkonda [6].
Peagi jõuti laevaehitamisest suurte kaubavedudeni. Kodurannast veeti Riiga ja Peterburi puitu ning maakive. 1900. aastal avati Pärnus Waldhofi tselluloosivabrik ja Häädemeeste küla kasvas kiiresti aleviks; siit saadeti raiutud mets mööda merd Pärnusse. Kohalikud laevaomanikud võtsid tavaliselt tööle oma küla poisse, kuid neid oli vaja harida – juba 1864. aastal rajati Heinastesse merekool. Kahe-, hiljem kolmeaastase õppe järel said koolilõpetajad ligisõidutüürimehe või ligisõidukapteni, kaugsõidutüürimehe või kaugsõidukapteni diplomi.
Rannarahva jõukas elu kestis esimese maailmasõjani. Siis said paljud laevad hukka ja purjelaevade ajastu hääbus kiiresti. Viimane purjekas Neptun ehitati 1930. aastal Kablis, endist sära ei õnnestunud hoida. Jäid mõned suured laevaomanikud, kes taipasid mootorlaevadele ümber orienteeruda, kuid 1940. aasta okupatsiooni ja teise maailmasõjaga kadusid ka nemad.
Kultuurielu siiski pulbitses
Pärnumaa koguteoses on kurdetud, et Häädemeeste seltsielu on üsna viletsal järjel, eriti just „aateliste sihtidega“. Ainult tarvitajate ühingutel läks hästi. See ei tähenda, et kihelkonnarahvas oli kultuuri ja rahvuslike aadete suhtes ükskõikne. Häädemeeste pasunakoori ajalugu ulatub 1880. aastasse. Ükskõik millise Eesti rahvatantsuõpiku järgi on just Häädemeestelt kogutud tantsud kõige põnevamad ja mitmekesisemad. Sama on ka suulise pärimusega: Häädemeeste on vähemalt Pärnumaa kihelkondadest rahvajuttude poolest üks rikkaim ja põhjalikumalt läbi uuritud kant.
Ei olnud puudust ka isamaalistest inimestest, kes on oma jälje jätnud Eesti rahvuslikku liikumisse. Mõistagi tuleb kõigepealt meelde Pätside perekond. Viljandimaalt Holstrest pärit ja siin Tahku külas talu pidanud ehitusmeister Jakob Päts (1841–1909) oli energiline mees, kes käis keisri juurde palvekirja viimas. Tema lastest said aga Eesti rahva suured pojad: Nikolai (1871–1940) oli silmapaistev õigeusu preester, Konstantin (1874–1956) poliitik ja riigijuht, Voldemar (1878–1958) kunstnik ja kunstipedagoog, Peeter (1880–1942) geograaf, aednik ja looduskaitsja. Veel sirgus peres tütar Marianne (1881-1947), kes oli küllap suureks toeks oma abikaasale, advokaadi, poliitiku ja riiginõukogu esimehe ametit pidanud Mihkel Pungale.
Tuntud on ka Heinaste merekooli rajamine, mis on rahvuslik ettevõte, seda suuresti küll Läti vaatest. Kooli rajamisel andis nõu ja abi Läti rahvusliku ärkamisaja legendaarne tegelane Krišjānis Valdemārs (1825–1891), kes Peterburis rahandusministeeriumi ametnikuna töötas välja Venemaa laevanduse arenguplaani. Selle toel rajati kümmekond merekooli, tõsi küll, peaaegu kõik Lätti. Kuni venestamiseni 1890. aastate lõpus anti Heinaste koolis mereharidust kõrvuti eesti ja läti keeles.
Häädemeestelt oli pärit ka 19. sajandi lõpu omapärane kultuuritegelane Pime-Jüri. Georgi ehk Jüri Dreimann (1861–1916) sündis laevaomaniku perre, kuid jäi juba 15-aastaselt rõugete tõttu nägemisest ilma. Ilmselt oleks noor mees santima jäänud, kui Häädemeeste õigeusu kooli poleks koolmeistriks tulnud üks rahvusliku liikumise säravaid isikuid Peeter Laredei (1862–1952). Ta soovitas Jüril hakata rändavaks raamatukaupmeheks ja noormees võttiski soovitatud ameti ette.
Dreimannil ilmnesid silmapaistvad orienteerumis- ja korraldusvõimed ning kauplejaomadused. Peagi tekkisid Jüril tutvused Eesti toonaste kirjanike ja luuletajatega ning ta hakkas nende teoseid välja andma. Pime-Jürist sai pime kirjastaja, kes, nagu tema kaasaegsed kirjeldasid, kurtis kogu aeg vaesuse üle, kuid elas perega üsna jõukat elu [3].
Oluline kultuuritegelane oli kooliõpetaja Mats Grant (1836–1885). Ta asutas 17-aastase noormehena Treimanis külakooli. Mats ise oli õppinud Salatsi kihelkonnakoolis, oskas läti keelt ja Eesti kultuurilukku ongi ta läinud esimesena, kes eestistas lätikeelset kirjandust.
Samuti oli ettevõtlik tegelane Häädemeeste kroonumõisa rentnik Voldemar Thimm (1808–1862). Nimelt hakkas ta 1858. aastal kaevama kanalit läbi Tolkuse raba. 27 km pikkuse kanaliga ühendati Ura jõgi Rannametsa jõe alamjooksuga. Kohaliku nimega Timmkanal pani käima Häädemeeste puidutööstuse ja oli kasutusel kuni 1923. aastani, kui avati Ikla–Riisselja kitsarööpmeline raudtee. Praegu on kanalist saanud omaette poollooduslik vaatamisväärsus, samuti on see on hea meriforelli ja jõesilmu kudemispaik.
Lõõp mineraalvee kallal
1960. aastatel hakati palju rääkima Edela-Eesti ranniku puhkemajanduslikest voorustest. Häädemeeste ja Ikla puhul kiideti ravimuda ja mineraalvett. Sama kümnendi lõpus hakkas Pärnu õlletehas Iklast pärit vett villima.
„Häädemeeste“ mineraalvesi ilmus poelettidele 1970. aasta sügisel. Seda reklaamiti kui suurepärast vahendit, mis „ .. mõjub soodsalt soolestiku talitusele ja seedimisele ning on vajalikuks ravivahendiks maomahla alahappesuse korral. Ravi eesmärgil on „Häädemeeste“ kasulik krooniliste mao- ja soolepõletikkude ning maosekretsiooni puudulikkuse puhul“ [8].
Mineraalvee nimi moondus rahva seas kiiresti „meeste hädaks“ ja muutus paljude naljade sihtmärgiks. Selle naljanime võttis kasutusele ka ametlikult lubatud satiir. Nimelt kannatasid nõukogude stereotüüpide järgi seedesüsteemi tõbede all peamiselt närvilised bürokraadid, kes valetasid lihtkodanikele ja ülemustele või varjasid riigivargust.
1980. aastate lõpus vee villimine Häädemeestel lõppes, aga 2012. aastast võime seda tervisevett jällegi leida meie kaubandusvõrgust.
Loodusvaradest võib veel mainida, et Häädemeeste alevikust vahetult itta jääb Arumetsa savimaardla. Sealsest Kvaternaari savist on tehtud eelkõige kergkruusa, aga ka ehitusplokke.
Milline on kõrgeim luide? Rannametsa küla juures paikneb Luitemaa kõige kõrgem osa. Kõrgeimad luiteharjad jäävad Tallinna–Riia maantee vahetusse lähedusse: sellest läände jääb Tõotusemägi ja itta Torni- ehk Sõjamägi. Tornimäe otsas asub vaatetorn.
Kohaloolises kirjanduses on kõrgeimaks kohaks peetud Tõotusemäge (nii on kirjas 1930. aastal Pärnumaa koguteoses, kus mainitakse, et mäe suhteline kõrgus on 20 m [4]), ent ka Tornimäge (absoluutkõrgus umbes 40 m [1]). Laialt levinud ja autoriteetsest koguteosest „Kas tunned maad“ leiame aga väite, et kõrgeim on Tõotusemägi, mille absoluutkõrgus on 40 m ja suhteline kõrgus 20 m [9]. Need arvandmed on levinud mitmes hilisemas kirjelduses.
Kõrgusarv on Tornimäele märgitud juba Vene verstasel kaardil (koostatud 19. sajandi lõpus): 16,4 sülda ehk 35 m üle merepinna. Mäe nimigi tuleneb Vene keisririigi topograafide jõupingutusel sinna ehitatud tornist. Hilisematel Nõukogude Liidu topograafilistel kaartidel on mäe kõrgusena kirja pandud eri arve vahemikus 34–35 m.
Tõotusemäe kohta leiame huvitava kõrguse 2004. aastal ilmunud Eesti põhikaardi trükiversioonilt: 39,2 m. Mitmel varasemal nõukogudeaegsel topograafilisel kaardil on selle mäe kõrguseks märgitud siiski vaid 32,1 m. Uurides praegust Lidari mõõdistustel põhinevat näitu, ilmneb, et Tõotusemägi küündib 33,6 m üle merepinna. Samas on selle mäe läänekülg väga järsk ja luite suhteline kõrgus mere poolt vaadates 28 m.
Seega asub Luitemaa kõrgeim koht ikkagi Torni- ehk Sõjamäel (35,3 m), aga Tõotusemäge võib pidada suhtelise kõrguse poolest Eesti kõrgeimaks luiteks.
1. Kallas, Enda; Kiil, Arnold; Mõis, Ilmar 1978. Pärnust Ainažini. Sari „Oma silmaga“. Eesti Raamat, Tallinn.
2. Kallas, Enda; Song, Asta 1979. Häädemeeste paikkonna ja kooli ajalugu. Pärnu (käsikiri Tallinna ülikooli Eesti pedagoogika arhiivmuuseumis).
3. Kals, Aldo 1989. Pime kirjastaja Jüri Dreimann (1861–1916). – Emakeele Seltsi aastaraamat 33: 102–113.
4. Kant, Edgar; Kõpp, Johan; Tammekann, August Ferdinand (toim) 1930. Eesti IV. Pärnumaa. Eesti kirjanduse selts, Tartu.
5. Kose, Marika: Kose, Mati 2007. Luitemaa looduskaitseala. – Eesti Loodus 7 (58): 360–362.
6. Pukk, Tiiu 2014. Purjelaevandusest ja Heinaste merekooli loomisest. – Pärnu Postimees 103, 29. mai: 6.
7. Saar, Evar 2023. Häädemeeste. – TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XXI–XXII: 249–258.
8. Uusi kaupu. – Pärnu Kommunist 7 (4980), 11. jaanuar 1972: 4.
9. Varep, Endel (koostaja) 1965. Kas tunned maad. Eesti raamat, Tallinn.
Mait Sepp (1974) ja Taavi Pae (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.