Tekst: UKO RAND
Kaitsmaks inimest ja elusloodust ioniseeriva kiirguse võimaliku kahjuliku mõju eest, viib keskkonnaamet läbi riiklikku kiirgusseiret ja haldab varajase hoiatamise süsteemi. Kiirgusseire üldine eesmärk on koguda infot kõigi keskkonnasfääride radioaktiivsuse tasemete kohta.
Kiirgusseire esmaseks ülesandeks on avastada ja jälgida radioaktiivsuse tõusu, pannes pearõhu inimtegevuse käigus keskkonda sattunud osakeste leviku uurimisele. Ühtlasi arendab regulaarne kiirgusseire meie valmisolekut ja võimekust erinevatele õnnetustele reageerida.
Selleks jälgib keskkonnaamet atmosfääri üldise gammakiirguse taset ja atmosfääri õhukandeliste osakeste radioaktiivsuskontsentratsioone.
Lisaks mõõdetakse pinnase, pinna- ja joogivee, Eestis toodetud toorpiima, inimese päevase toidulaud, erinevate toiduainete ning metsaseente ja -marjade radioaktiivsust. Kuna Eesti osaleb Läänemere keskkonnakaitsekomisjoni (HELCOM) mereseire programmis, siis uuritakse ka merekeskkonnast pärinevaid proove. Looduslike kiirgusallikate poolt põhjustatud kiirgusdoose elanikkonnale uuritakse eelkõige teadusuuringute käigus.
Kõik proovid analüüsitakse keskkonnaameti kliima- ka kiirgusosakonna laboratooriumis, mis on akrediteeritud gammaspektromeetria valdkonnas ja vastab rahvusvahelise standardi nõuetele. Kvaliteedi tagamise ja selle kontrolli eesmärgil võtab katselabor regulaarselt osa ka rahvusvahelistest võrdlusuuringutest.
Kogutud seireandmed võimaldavad näiteks hädaolukorras hinnata, millised radionukliidid ja millistes kontsentratsioonis on keskkonda täiendavalt lisandunud.
Õhuseire
Eestis ei ole tuumaelektrijaamu, seega on õhuseire peamine eesmärk avastada võimalikult vara teistest riikidest lähtuvaid radioaktiivseid aineid. Peale võimaliku rahvusvahelise eelhoiatuse, on see ainus moodus, et hinnata ohte ja neile vastavate kaitsemeetmete rakendamise vajalikkust. Selleks jälgib keskkonnaamet 15 automaatse seirejaamaga õhu gammakiirguse taset. Lisaks mõõdetakse õhuga kanduvate osakeste radioaktiivsust kolmes filterjaamas. Eesti maa-ala kiirgusseire- ja hoiatussüsteem on samal tasemel kui arenenumatel Euroopa Liidu liikmesriikidel ning kindlustab elanikele õigeaegse ja asjakohase teabe kiirgusolukorra kohta riigis.
Sademed muudavad pisut gammakiirguse taset
Gammakiirgus on automaatsete seirejaamade andmetel põhjustatud valdavalt looduslikest radionukliididest. Kiirgusohust varajase hoiatamise süsteemis alarmtaset ületavaid väärtusi ei ole tuvastatud üheski seirejaamas. Siiski kutsuvad looduses esinevad tingimused sageli ette olukordi, kus gammakiirguse tase võib erineda kordades tavapärasest keskmisest. Kõrgendatud väärtused üksikutel päevadel on põhjustatud eelkõige sademetest, mis „pesevad“ atmosfäärist välja radioaktiivseid osakesi maapinnale, tõstes seeläbi lühiajaliselt ka üldist gammakiirguse taset maapinna lähedal.
Tegemist on peamiselt looduslikku päritolu radionukliididega ning sellised muutused on kiirgusohutuse seisukohast väga väikesed ja neid saab registreerida vaid tundliku aparatuuriga. Kõige madalamad tasemed mõõdetakse talvisel ajal, põhiliselt on selle põhjus külmunud ja jäätunud maapind ja lumikate.
Filterjaam lubab suuremat täpsust
Atmosfääriosakeste ja aerosoolide radioaktiivsust seiratakse Harkus, Narva-Jõesuus ja Tõraveres asuvates filterjaamades. Jaamades hoitakse filtreid mõõteajaga üks nädal ja analüüsitakse seejärel neid keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonna laboratooriumis. Seire peamiseks eesmärgiks on identifitseerida radionukliide ja määrata nende sisaldused õhus.
Võrreldes automaatsete seirejaamade poolt fikseeritud gammakiirguse tasemetega, võimaldab suurte õhukoguste filtreerimine ja filtrite gamma-spektromeetriline analüüs avastada õhust ka väga väikseid muutusi. Atmosfääri radioaktiivsus on väga madal ning kasutatav seiremeetod võimaldab tavaolukorras, kui ei ole toimunud radioaktiivse aine pihkumist atmosfääri, mõõta peamiselt loodusliku 7Be, ja kunstliku radionukliidi 137Cs väga madalaid aktiivsuskontsentratsioone. Üksikutel nädalatel aastas tuvastatakse filtrite analüüsimisel ka mitmeid teisi kunstlike radionukliidide, kuid ka nende sisaldused õhus on olnud väga madalad. Õhuseire tulemused näitavad, et viimastel aastatel ei ole Eesti naaberaladelt tehisradionukliidide olulises koguses atmosfääri pihkunud.
Pinnaveekogude seire
Pinnavee kiirgusseires jälgitakse Narva lahte suubuva Narva jõe ja Pärnu lahte suubuva Pärnu jõe radionukliide (137Cs) sisaldust. Narva jõe vesi iseloomustab väga ulatuslikku valgala, kuhu jäävad ka Eesti ja Loode-Venemaa piirkonnad, mis Tšornobõli tuumakatastroofi käigus vähesel määral saastusid. Jõgede radioaktiivsuse jälgimine võimaldab hinnata maismaalt merre kantavate radioaktiivsete ainete koguhulka. Peamist huvi pakuvad tehislikud radionukliidid, mille sisaldus merekeskkonnas sõltub jõgede valgalade radioaktiivse saastumise tasemest ja merre kantavast veehulgast. Pidev pinnavee seire võimaldab hinnata pinnavee radioaktiivsuse taset ning annab informatsiooni, kuidas radionukliidid käituvad veekeskkonnas.
Seirejaamad jõgedel on valitud selliselt, et proovides oleks välistatud merevee mõju. Veeproovid kogutakse jõgedest kord kvartalis ning radionukliidide kontsentratsioon jõgede vees on osutunud siiani väga madalaks. Aasta-aastalt on vähenenud tehislike radionukliidide sisaldus vees, olles ligikaudu 1,5–2 korda madalam kui 10–15 aastat tagasi.
Joogivee seire
Joogivee kiirgusseire eesmärk on määrata joogivees esinevate radionukliidide aktiivsuskontsentratsioone, jälgida nende muutusi ajas ning hinnata inimeste poolt joogivee tarbimisega sissevõetud radionukliidide hulka ja sellest tingitud kiirgusdoose. Seire käigus uuritakse näiteks Ülemiste järve toodetud joogivett (analüüsitakse 137Cs sisaldust), kuna sel on suurim tarbijaskond. Seiretulemused näitavad, et radioaktiivsuse tase on püsinud väga madalal ega kujuta ohtu inimese tervisele ja keskkonnale.
Tehislikud radionukliidid üldjuhul põhjavette ei jõua, seega põhjaveest toodetud joogivees tehislike radionukliidide sisaldusi ei määrata. Küll aga võib põhjavees esineda suuremal määral looduslikke radionukliide – peamiselt raadiumi isotoope (226Ra ja 228Ra). Need tekivad looduslikes protsessides uraani ja tooriumi lagunemisel maakoores. Raadiumi isotoopide sisaldus eri põhjaveekihtides on muutlik. Uuringud on näidanud, et loodusliku raadiumi isotoopide aktiivsuskontsentratsioonid on kõige kõrgemad Kambrium-Vendi põhjaveekihis. Seetõttu jälgitakse kiirgusseire käigus ka sellest põhjaveekihist toodetud joogivett.
Piima seire
Eestis tarbivad inimesed palju piima ja piimatooteid, seetõttu on oluline seirata ka piima. Lehmade toit kogub õhusaastet ning radionukliidid liiguvad kiiresti läbi toiduahela söödast piima ja sellest omakorda meie organismi. Piima kiirgusseire võimaldab hinnata inimeste poolt sisse söödud radionukliidide hulka ja sellest tingitud kiirgusdoose. Seires analüüsitakse maakonna piires kokku ostetud lehmapiima tehislike radionukliidide (137Cs, 90Sr) ning loodusliku kaaliumi radioaktiivse isotoobi (40K) sisaldust.
Piimaproovid võetakse üks kord kuus iga uuritava maakonna suurimast piimatööstusest, andmed kogutakse maakondadest kuude keskmistena ja ühendatakse kvartali keskmiseks prooviks. Kui piima proovides esineb piirkondlikke märgatavaid erinevusi, võib see olla tingitud mõnest toimunud õnnetusest, mille tagajärjel on radioaktiivsed ained saastanud ka selle piirkonna elukeskkonna.
Proovivõtukohad muutuvad aastatega– igal aastal uuritakse kolme Eesti maakonna piimaproove, et perioodiliselt uurida kõikides maakondades toodetud toorpiima. Seiretulemuste kohaselt on Eestis toodetud piima radionukliidide sisaldused väga madalad.
Metsaseente ja -marjade seire
Looduskeskkonnas kasvavate seente ja marjade seire võimaldab hinnata maha sadenenud radionukliidide sisaldusi, jälgida muutusi ajas ning hinnata nende tarbimisest inimesele põhjustatavat kiirgusdoosi. Seene- ja marjaproovid kogutakse Kirde-Eestist. Igal aastal võetakse proovid samadelt proovivõtualadelt. Täiendavalt võetakse vajadusel proove teistest Kirde-Eesti piirkondadest ning need asukohad ja proovide arv on erinevatel aastatel erinev.
Proovivõtukohast kogutakse võimalikult palju eri liiki seeni ja marju. Proovide arv oleneb sellest, millised liigid on eri aastatel proovivõtukohas esindatud. Eri liikide kogumine ja analüüsimine annab muuhulgas infot ka selle kohta, kuidas eri liigid radionukliide pinnasest akumuleeruvad. Ka seente ja marjade analüüsitulemused on tõestanud, et tehislike radionukliidide sisaldus neis on madalad ega ohusta inimese tervist ja keskkonda.
Eesti päritolu toiduainete seire
Toiduainete seires määratakse tehislike ja looduslike radionukliidide sisaldus Eestis toodetud enamtarbitavates toiduainetes. Inimese päevase toiduratsiooni seirest erineb see sellepoolest, et üksikuid toiduaineid analüüsitakse eraldi. See võimaldab hinnata konkreetsete toiduainete tarbimisest saadavat kiirgusdoosi. Iga-aastaselt uuritakse aedvilja, teravilja ja liha radioaktiivsust. Täiendavalt analüüsitakse igal aastal valikuliselt ka jaepoodides müüdavaid erinevaid eestimaiseid toiduaineid (näiteks kanamunad, mesi, juust, või, kala jms).
Ulukiliha seires analüüsitakse radioaktiivsete ainete sisaldust Eestis kütitud ulukite lihas. Tulemused annavad informatsiooni ka selle piirkonna looduskeskkonna kohta, kus jahiloom on kasvanud ja toitunud. Radionukliidide sisaldus võib erineda ka looma erinevates lihasgruppides ja elundites, oleneb looma elukohast, tarbitud toidust ja isegi looma vanusest. Keskkonnaamet ei ole tuvastanud Eesti päritolu toiduainetes inimese tervist ohustavaid sisaldusi.
Merekeskkonna seire
Merekeskkonna kiirgusseires jälgitakse tehislike ja looduslike radionukliidide sisaldust merevees, -kalades ja -taimedes ning põhjasetetes. Merevee ja setete proovid kogutakse Läänemerest asuvast viiest erinevast seirejaamast. Selle eesmärgiks on hinnata merekeskkonna radioaktiivsuse taset, sh piirkondlikke erinevusi. Läänemeri ja selle ümbrus said mõjutatud peamiselt peale Tšornobõli tuumakatastroofi, mille tagajärjel radioaktiivne saaste jagunes Läänemere piirkonnas ebaühtlaselt. Saaste hajumist on mõjutanud jõgede sissevool, vee segunemine, hoovused ja settimine. Põhiosa saastest on kogunenud setetesse, mistõttu hõlmab merekeskkonna kiirgusseire ka põhjasetete analüüsi.
Merevee radioaktiivsuse kohta Eesti seirejaamades on olemas andmed alates 1997. aastast, millest alates võib täheldada radioaktiivsete ainete ühtlast vähenemist. Selle põhjuseks on radioaktiivne lagunemine, areaalne segunemine, põhjasetetesse sadenemine ja veevahetus. Samuti on vähenenud radioaktiivsete ainete sissevool.
Lisaks analüüsitakse ka merekeskkonnas elavate kalade ja vetikate radioaktiivsust. Meretaimede ja -kalade kiirgusseire abil saab hinnata radioaktiivsete ainete koguhulka ja kiirgusdoose, mida saavad inimesed mereandidest. Sarnaselt mereveega on ka meretaimedes ja -kalades radioaktiivsete ainete hulk aastatega aeglaselt vähenenud.
Pinnase seire
Pinnaseproovi võtmine aitab koguda informatsiooni Eesti eri piirkondades maapinnale sadenenud radioaktiivse saastumise ja loodulikku päritolu radionukliidide sisalduse kohta pinnases. Pinnase seire tulemused on muuhulgas vajalikud näiteks hädaolukorras, võimaldades hinnata muutusi ja täiendava saaste lisandumist keskkonda.
Pinnast analüüsitakse kihtide kaupa: pinnaseproov võetakse proovivõtukohast 20 cm sügavuseni, kasutades selleks eriotstarbelist pinnasepuuri ning proov lõigatakse seejärel 5 cm kihtideks. Proovides määratakse looduslike radionukliidide (232Th, 226Ra, 40K) ja tehisliku radionukliidi 137Cs aktiivsuskontsentratsioone. Igal aastal võetakse 2–4 proovi. Proovivõtukohad on eri aastatel erinevad ning need korduvad iga 5 aasta tagant. Selline proovivõtusagedus võimaldab jälgida muutusi ajas.
Põhilise kiiritusdoosi saavad inimesed looduslikest allikatest
Kiirgus esineb kõikjal meid ümbritsevas keskkonnas ning see pärineb nii looduslikest kui ka tehislikest allikatest ehk inimtegevusest. Põhilise kiiritusdoosi saavad inimesed looduslikest allikatest – umbes poole elaniku kiiritusdoosist põhjustab maapinnast pärinev radioaktiivne gaas radoon. Seetõttu on oluline kaitsta ennast radoonist tekkiva ülemäärase kiirituse eest.
Radoonist ja radoonitaseme mõõtmisest saab lähemalt lugeda keskkonnaameti veebilehel. Kiirgusseire tulemusi saab jälgida veebis, kõige värskemad seirejaamade tulemused Eestis ja mujal Euroopas leiab siit.
UKO RAND (1987) on keskkonnaameti kiirgusseire büroo peaspetsialist.