Tekst: SIRJE JA GEORG AHER
Eestis ehitatakse harva siilile talvepesa, kuid mujal Euroopas on see üsna levinud. Miks? Erinevalt mitmest teisest väikeimetajast meeldivad siilid inimestele, kuid siilide arvukus on kahanenud. Entusiastlik niitmine, usin põldude mürgitamine, hekkide vähesus ja kindlasti ka veel teadmata asjaolud on tema toidubaasi ning elupaiku tublisti vähendanud. Siil sööb ka maas pesitsevate lindude mune ja poegi, vihmausse, sisalikke ja isegi madusid, kuid tema põhitoidus on ikkagi putukad. Et siil ennast talve üleelamiseks piisavalt paksuks sööks, võiks talle suvel vahel õhtuti kassi- või koerakrõbuskeid välja panna. Marjaks kulub ära ka madalas nõus olev puhas vesi.
Talvel saavad paljud siilid hukka. Nad kas ei ole saanud suvel piisavalt toitu, ei leia talvepesale sobivat kohta ja piisavalt materjali või ärkavad talveunest liiga vara. Niiskus ja liigne soojus on talvel siili suurimad vaenlased. Kõige parema talvepesa teevad endale siilid ise.
Kui keegi otsustab siili pesaehitusega aidata, peab enne tegutsemist hoolega järele mõtlema, muidu võib hoopis kurja teha. Pesa peab olema õiges kohas, kuiv, tuuletõmbuseta, kuid õhurikas, ja mitte liiga soe. Kõigepealt tuleb vaadata, kas teie aias üldse leidub käiguteedest
kõrvale jäävat paika, mis oleks varjuline ja pisut kõrgemal, et sinna ei valguks vihma- ega lumesulamisvesi.
Siili pesakaste on müügil mitmeid, ka ise saab neid valmistada internetist leitavate juhiste abil. Põhjata kast täidetakse hõredalt kuivade puulehtedega, mille alla võiks riputada kuiva mulda ja sammalt. Puulehti pannakse ka kasti kõrvale, et siil saaks vajaduse korral neid ise juurde tuua. Hea, kui lähedal leidub suvel niitmata kõrrelisi. Nende lehtedest teeb loomake puulehtede vahele mugava pesa. Muidugi ei saa olla kindel, et siil teie pakutud pesa omaks võtab, kuid vähemalt olete proovinud ja püüdnud parandada kahaneva arvukusega looma olukorda.