EESTI KIHELKONNAD | Anseküla kihelkond: veega piiratud ja kirikuta

Kuupäev:

Praegusajal autoga Sõrve säärele sõites on keeruline tajuda, et Sõrve poolsaar on päris pikk: Salmest Sääre külani umbes 30 kilomeetrit ehk vana aja mõõtude järgi terve päevatee. Nii ei tasu imestada, et poolsaarel asus lausa kaks kihelkonda: Jämaja ja Anseküla. Käime sel korral ära Anseküla kihelkonna maadel.

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Mitmesaja hektari suurune Lõu (Lõo) alvar on meie tüüpilisim loopealne: avar mereäärne maastik õhukese mullakihi, omalaadse taimestiku ja ükikute kadakapõõsastega Foto: Toomas Kukk

Anseküla kihelkond on mitmes mõttes omapärane. Mõningase liialdusega võib väita, et see on Eesti kõige noorem maa-ala: enamik kihelkonnast paikneb rannikul, mis kerkis merepinnast kõrgemale vaid paar tuhat aastat tagasi. Anseküla kirikuküla asub kitsal maakaelal, mis ühendab kunagist Sõrve saart ülejäänud Saaremaaga. Kihelkonna ajaloolised piirid on muidugi kujunenud aastasadade jooksul ning väljendavad pigem mõisate ja mõisnike tehinguid maavaldustega, kuid mingit maastikulist ehk pinnavormide mõju võib siin siiski tajuda.


Kihelkonna lõunapiir Jämaja kihelkonnaga on maastikul üsna hästi tajutav: maapind tõuseb mõnevõrra ja algavad Viieristi mäed. See tähistab ühtlasi Sõrve kõrgustiku põhjaserva.
Kihelkonna põhjapiir langeb päris hästi kokku Sõrve nõo põhjapiiriga, kust omakorda kerkib maapind Lääne-Saaremaa kõrgustikuks. Enamik kihelkonna pinnamoest koosneb seega geoloogilises mõttes värsketest meresetetest ja rannamoodustistest, mille absoluutkõrgus jääb alla kümne meetri merepinnast. Kihelkonna kirdepiiriks on aga jäänukjärvede rühm, millest suuremad on Suurlaht ja Mullutu laht.

Noor maa, haruldane loodus
Jääajajärgse maakerkega mere alt välja tulnud maa on täis pinnavorme ja loodusnähtusi, mida mujal Eestis vaevalt et kohtab. Suuremas osas kihelkonna pinnakattest valitsevad erisugused jääajaaegsed ja -järgsed setted, mida on ümber kujundanud tuul ja Läänemere eri arenguetapid. Seevastu kihelkonna lõunaosas, täpsemalt Sõrve maakitsuse läänepoolsemas osas, paljanduvad aluspõhjakivimid ja laiub meie tüüpilisim mitmesaja hektari suurune loopealne: Lõu (Lõo) alvar [9]. Poolloodusliku kooslusena jäävad alvarid liigirikkuselt küll puisniitudele alla, kuid omalaadne õhukese ja sageli läbikuivava mullakihiga ökosüsteem, kus aegade vältel on peamiselt karjatatud loomi, pakub elupaiku paljudele loodusharuldustele.

Lõu alvari alvar piirneb läänes Kaugatoma pangaga, milles paljanduvad Siluri ajastu rohkete kivististega lubjakivid Foto: Heiko Kruusi


Lõu alvarit tasub vaatama minna ka maastikuilu tõttu. Seesugune üksikute kadakapõõsastega avatud maastikutüüp on olnud üks Saaremaa visiitkaart, kuid tegelikkuses leiame sellist maastikku Saaremaal harva. Geoloogiahuvilistele paljanduvad sealsamas alvari juures mererannas Siluri lademe Kaugatoma lademe lubjakivid – mere ääres saab uudistada rohkete kivististega paarimeetrist panka.

Seevastu Suure katla looderannik on liivaluidete ja -randade maa. Järve ja Mändjala randa soovitati turistidel tulla jalutama ja päikesevanne võtma juba 19. sajandil.

Kahesuunalised jõed
Looduses on üsna harukordne, et sama jõgi võib voolata mõlemas suunas. Eelkõige saab see tekkida olukorras, kus kõrguste vahed on üsna väikesed. Eestis on näiteks tuntud Emajõe ülemjooks Pede jõest Võrtsjärveni, mis võib veeseisust lähtudes voolata mõlemale poole. Anseküla kihelkonnast aga leiame suisa kaks jõge, mis võivad terves pikkuses voolata kord ühes ja siis teises suunas.
Kihelkonna idapiiri lähedal asub Nasva jõgi, mis ühendab Mullutu lahte Suure katlaga. See 3,5 km pikkune jõgi voolab tavaolukorras ikka mere poole, kuid tugevate lõunatuultega võib veetase Suures katlas tõusta sedavõrd, et soolane vesi voolab hoopis jäänukjärvedesse. Omapärane on veel asjaolu, et jõge saab kogu pikkuses läbida ka paadiga, nõnda kasutavad kohalikud kalamehed seda veeteena.

Mullutu lahte Suure katlaga ühendav Nasva jõgi kihelkonna idapiiril võib voolata mõlemat pidi ja on paadiga läbitav Foto: Taavi Pae


Teine kahesuunaline jõgi on Salme oja, mis on tinglikult Sõrve ja Saaremaa piir. Just sealt kulges muinasajal väin ehk salm, mida mööda sõitsid tõenäoliselt ka Salme laevamatuses leitud viikingid. Maatõusu ja maaparanduse tõttu oli jõgi oma kahesuunalisuse minetanud, kuid 2009. aastal puhastati jõesängi ja nüüd võib 4,5 km pikkune jõgi voolata veeseisust lähtudes Suurest katlast Ariste lahte või vastupidi (loe ka Eesti Loodus 2023, nr 4, „Kust algavad Eesti jõed?“).

Vaene pinnas
Inimesele on Anseküla noor maa olnud alati üsna karm elupaik. Siia ei ole jõudnud koguneda kuigi palju mulda, mistõttu on pinnas Saaremaa niigi vaeste põldude taustal eriti vilets.
Paljudes kohtades tegi muret näiteks tuiskliiv. Eesti rahvusliku geoloogiateaduse suurkuju Karl Orviku (1903–1981) tõi koguni Anseküla–Sõrve teest idas asuvaid liivakuhjatisi klassikaliseks näiteks, kuidas kujunevad „tuiskliivahanged“. Kunagised Läänemere Antsülusjärve faasil tekkinud liivast rannamoodustised on siin olnud need vähesed sobivad alad, kus inimene sai maju ehitada ja karja kasvatada. Ent selle pärast hävis õrn taimkate, mis omakorda päästis valla liiva ja tuul sai taas seda liigutada [6].
Selleks et probleemi lahendada, õigemini küll kaitsta Sõrve postiteed, rajati juba 1850. aastatel kümmekonna hektari suurune nn Anseküla kirikumännik (ka Körberi männik), mida peetakse esimeseks istutatud metsaks Saaremaal. Enamik vanast männikust raiuti teise maailmasõja ajal siinsete ränkade lahingute tarbeks maha.
Vaene maa ja vilets muld tähendas seda, et 1920. aastate statistika järgi [5] oli Anseküla kihelkonnas väiketalusid rohkem kui Saaremaal keskmiselt. Samas oli rahvastikutiheduse ja põllumaa suhe väikseim võrreldes teiste kihelkondade omadega. Seega pidi võrdlemisi väike põllumaa toitma suhteliselt palju rahvast.
Suur osa rahvast sai oma sissetuleku aga merelt ja mere tagant. Tavaline oli kalapüük ja madruseks käimine, nagu ka töölekäigud mandrile. Seda kajastas väga selgelt toonane elanike sooline koosseis: naisi oli lausa 57%. Mehed olid „mujal tööl“ ja paraku ka mere põhjas: tervelt 13% naistest olid lesed.
Vaesed olid ka siinsed mõisad. 1934. aastal ilmunud Saaremaa koguteoses on kihelkonna mõisaid kirjeldatud järgmiselt: Anseküla pastoraat – „ühekordne kivist ehitis õlgkatusega“; Abruka – „ühekordne, roogkatusega puuhoone“; Lõo – „vana, lagunenud, õlgkatusega puuehitis“; Tiinuse – „vana, ühekordne puuehitis kivikatusega“; Tiirimetsa – „härrastemaja, mis lammutati mõisa tükeldamisel, oli ühekordne puuehitis“ [5].

Alles üksnes kirikuase
Samuti ei olnud ülearu rikkust kirikul. Selle ajalugu ulatub keskaega, ometi jõuti ajaloolistelt piltidelt tuntud pühakoda valmis ehitada alles 1864. aastal. Vana kirikut peeti Baltimaade kõige viletsamaks kirikuhooneks ja selle hüüdnimi oli „palvekast“. Ka uus jumalakoda sai küllaltki tagasihoidlik. Luuletaja ja kirjaniku Aino Kallase (1878–1958) mälestused [2] Anseküla kirikust 1907. aasta suvest kirjeldavad seda niimoodi: „Kirik on mõne aastakümne eest uuesti ehitatud või suurendatud, siin ei ole midagi erilist peale suure pildi, mis kujutab parunliku Freytag von Loringhoveni suguvõsa esiisa koos perekonnaga kolme väikese surnu kanderaamide juures. Sama suguvõsa vapp – sinises kilbis kolm hõberõngast, kilbi ülapoolel kaks rüütlikübarast kerkivat sinist tiiba hõberõngastega. Kantslil kaksteist puule maalitud apostlit. Paremal ülal „sakste kooripealne““.

Anseküla kiriku kohta on teateid juba keskajast, aga pildil oleva ilme sai hoone 1864. aastal. Pühamu hävis teises maailmasõjas. Kogudus kasutab teenistuseks Tiirimetsa palvemaja ja Salme kirikumaja Allikas: Saaremaa muuseum, SM F 3761:2090 F


Praegu on Anseküla üks väheseid kihelkondi, kus ajalooline kirikuhoone on peaaegu jäljetult kadunud (teine on Vaivara). Sõrve maantee ääres on alles ainult maaga tasa vundamendikoht. Teatavasti peeti Sõrve poolsaarel teises maailmasõjas ägedaid lahinguid. 1944. aasta sügisel kasutasid Saksa väed kivimüüridega kirikut laskemoonalaona, mis sai peale tungivalt Nõukogude armeelt täistabamuse. Ent kirikutorn oli Sõrve ümbruse mere tähtis navigatsioonimärk, mistõttu ehitati 1950. aastatel selle asemele betoonist 22 m kõrgune tuletorn. See paelub musta ülaosa ja valge alumise poolega praegugi pilku.

Pärast teise maailmasõja pommitamist Anseküla kirikut üles ei ehitatud. Merel liikujatele oli torn navigatsioonimärgina siiski tähtis, mistõttu rajati 1950. aastatel kirikuaseme kõrvale tuletorn Foto: Priit Noogen

Mitmekesine ajalugu
Eelnev ei tähenda sugugi, et Anseküla kihelkond oleks vaid „igav liiv ja tühi väli“. Siin on pikk ja mitmekesine ajalugu. Seda tõestavad kasvõi 2008. ja 2010. aastal Salmelt leitud laevmatused. Neis leiti 41 tõenäoliselt Skandinaaviast tulnud sõjamehe jäänused: mehed hukkusid siin lahingus umbkaudu 700.–750. aasta vahemikus. Seega tapeldi viikingitega ligi pool sajandit varem, kui algas nn viikingiaeg. Meenutame, et selle ajastu alguseks peetakse aastat 793, kui üle Põhjamere tulnud röövlid rüüstasid Põhja-Inglismaal Lindisfarne’i kloostrit.
Tegusatest meestest väärivad tähelepanu Martin Körber ja Peeter Südda. Tartumaal Võnnus sündinud Martin Georg Emil Körber (1817–1893) oli aastatel 1845–1875 Anseküla Maarja koguduse õpetaja. Tema energilisus ja ettevõtlikkus äratab lausa kadedust. Körberi eestvõttel ehitati ümber kirikuhoone ja rajati mets, et takistada tuiskliiva liikumist. Ta oli ka koduloohuviline ja seisis koolihariduse eest. Ent kultuurilukku on Körber läinud muusiku ja koorijuhina. 1860. aastate alguses lõi ta laulukoori, milles kiriklike laulude kõrval õpiti ka ilmalikke. Nii oli ta Eestis päris esimene või üks esimesi eestikeelse ilmaliku muusika viljelejaid [8]. Koorijuhtimisest tähtsamgi oli see, et Körber komponeeris ise ja avaldas trükis eestikeelseid koorilaule. Selle poolest oli ta Eestis taas esimeste hulgas.
Muu hulgas oli Martin Körber andekas olustikukirjeldaja, temalt on pärit humoorikad ja detailirikkad mälestused Sõrve poolsaare eluolust 19. sajandi teisel poolel [3].
Körberi teene Ansekülas oli ka see, et ta aitas piirkonna koolihariduse taas jalule. Ta eelistas kooliõpetajatena kultuuri- ja muusikalembelisi mehi. 1848. aastal võttis Körber Ansekülla koolmeistriks ja köstriks Peeter Südda (Süda, 1830–1892). Tema on tähelepanu pälvinud selle poolest, et kogus kokku „Suur-Tõllu“ lood ja esmaavaldas need 1883. aastal [4].
Mõnevõrra üllatav on tõdeda, et kogu Saaremaal ei teatudki Suure Tõllu legende. Need olid enamjaolt levinud saare läänepoolsemates kihelkondades. Tõll ise olevat mõne rahvajutu järgi tapetud Anseküla maadel ja maetud Kärla ja Anseküla kihelkonna piiril asuvale Hirmuste mäele. Sellekohane märge on jõudnud isegi L. A. Mellini atlasesse.

Abruka: kihelkonna looduspärl
Albert Uustulndi ja Jüri Tuuliku teoste põhjal teavad kõik kirjandushuvilised, et Abruka saar on täiesti eripärane maailm. Tänapäeval jääb vaid imestada, miks Abruka kuulus just Anseküla kihelkonda, aga mitte Kaarma kihelkonna või otse Kuressaare alla. On ju Abruka sadamast Roomassaare sadamasse umbes 6 km, ent Abruka tuletorni juurest linnulennult Anseküla kirikuni tubli 18 km. Veelgi enam: 1866. aasta omavalitsusreformi ajal loodi Abruka vald, kuhu oli arvatud peaaegu kogu Anseküla kihelkond, ning vallamaja asus Salme külas.
Abruka erilist loodust on imeks pannud kõik selle saare külastajad. Saare teevad eriliseks suured rändrahnud ja liigirikas salulehtmets. Seda metsa on uurimas käinud paljud Eesti nimekad botaanikud, nende hulgas küllap tuntuim Teodor Lippmaa (1892–1943). Just tema tööd tegid Abruka loodusteadlaste hulgas maailmakuulsaks ja Lippmaa eestvõttel võeti liigirikas salumets 1937. aastal looduskaitse alla [1].
Ka Martin Körber on oma mälestustes vaimustunult kirjutanud Abruka loodusest. Muu hulgas on ta maininud: „Eriliseks meelituseks sinnasõiduks võiks veel metsmaasikaid nimetada. Abruka metsmaasikad ületavad oma aroomi ja suuruse poolest neid, mis mujal Saaremaal kasvavad, ja neid on seal nii rohkesti, et neid kergesti oma käega võib noppida“. Pastor vahendab oma mälestustes ka kellegi Kihelkonna mehe ja ta sõprade seiklust: nad olid läinud Abrukale üht imelooma vaatama. Looma üksnes kuuldi, kuid ei nähtud.
Nüüd, kui Eesti on võrdlemisi metsa- ja loomarikas, ajab muidugi muigama, et pikk merereis võeti ette metskitse pärast. 1881. aastal toodi nad Abrukale, kus loomad kiiresti kodunesid. Nõnda on Abrukal registreeritud metskitsede asustustiheduse rekord Eestis: 1937. aastal oli saarel 475 isendit 1000 ha kohta. Hiljem tehti katseid euroopa hirvedega, kes siin ennast samuti hästi tunnevad. Abruka looduse, inimeste ja ajaloo kohta on põhjaliku raamatu kirjutanud Mari Tuulik [7].
Kokkuvõtvalt on Anseküla kihelkond loodusgeograafiliselt väga mitmekesine võrreldes teiste kihelkondadega. Osalt on selle taga loomulikult mereäärne asend, mis on tekitanud eriilmelisi maastikke. Ajaloohuvilistele pakub kihelkond palju põnevat. Muinasajast paeluvad Salme laevad, ärkamisaegne lugu on paljuski seotud Martin Körberiga ja meenutamist väärib ka teine maailmasõda, mille märke on kihelkonnas rohkesti.

  1. Kalda, Aino 1979. Abruka saare mets. – Eesti Loodus 22 (11): 734–739.
  2. Kallas, Aino 1955. Päevaraamat aastaist 1907–1913. Orto, Toronto.
  3. Körber, Martin 2012. Sörvema – Sõrvemaa. MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts.
  4. Laugaste, Eduard 1980. Peeter Südda ja Suure Tõllu lood. – Keel ja Kirjandus 3: 170–173.
  5. Luha, Artur; Blumfeldt, Evald; Tammekann, August (toim) 1934. Eesti VI. Saaremaa: maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Eesti kirjanduse seltsi kirjastus, Tartu.
  6. Orviku, Karl 1933. Tuiskliiv. Loodus, Tartu.
  7. Tuulik, Mari 2011. Abruka ajast aega. Abruka Muuseumi Selts, Tallinn.
  8. Vinkel, Aarne 1994. Martin Körber: elutee ja -töö. Eesti Teaduste Akadeemia, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn.
  9. Zobel, Martin jt 1986. Lõo loopealne Saaremaal. – Eesti Loodus 37 (8): 482–487.

MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

EESTI KIHELKONNAD | Reigi kihelkond: rootslased ja romaanid

Tahkuna tuletorn ja Estonia katastroofis hukkunute mälestusmärk Foto: Laima Gūtmane /...

INTERVJUU | Kliimaseadus annab inimestele kindluse tuleviku ees

Kliimaminister Yoko Alenderiga vestelnud Toomas Kukk Yoko Alender on sündinud...

Pikad haisvad adruvallid

Suhtumine randa uhutud adruvallidesse on aja jooksul muutunud. Jaan...

Näljase näpud ei saa rasva tilkuma (EESTI VANASÕNA)

Tekst. TAMBET TÕNISSOO Elus püsimiseks vajame peale vee makrotoitaineid, nagu...