Tekst ja fotod: MARKO PROUS
Lehevaablasi on Eestis teada umbes 350 liiki [4, 9] ent üle 50 liigi võib tõenäoliselt veel juurde leida, kui Eesti faunat põhjalikumalt uurida.
Üks Eestile uutest liikidest on lehevaablane Euura lipovskyi (varem arvatud perekonda Nematus), kelle valmikuid leidsin tänavu 28. mail Tallinnast Kadrioru pargist ning 29. mail varase arengujärgu vastseid ja paar valmikut Tallinna botaanikaaiast.
Liik on esimest korda kirjeldatud 1974. aastal Ameerika Ühendriikidest, kuid liigi esmaleiud pärinevad 1907. aastast [8]. DNA triipkoodiandmebaasi Barcode of Life Data Systems (BOLD) järgi pärinevad esmaleiud Kanadast 2013. aastast [2], kuigi liik määrati seal esmalt alles 2022. aastal [3]. Euroopast leiti seda liiki esimest korda 2010. aastal Tšehhist, kus ta on aedades ja parkides üsna laialt levinud [5]. Kuna 2018. aastal märgati seda lehevaablast ka Riias [1] ja 2022. aastal Helsingis rododendronipargis [6], eeldasin, et ta võiks ka Eestis olemas olla.
Rodo-lehevaablase (Euura lipovskyi) vastsed toituvad ainult heitlehistel rododel (ilma selge eelistuseta liikide suhtes), igihaljaid rodosid nad ei puutu. Tallinna botaanikaaias leidsin vastsed Põhja-Ameerikast pärit oranžilt rodolt Rhododendron calendulaceum (Michx.) Torr.
Valmikud lendavad kevadel ja munad munetakse noortesse rodolehtedesse. Valmikud elavad umbes nädal aega, kuid olenevalt temperatuurist võib neid näha lendamas paar-kolm nädalat, sest isendid kooruvad eri aegadel. Vastsete (ebaröövikute) areng munast viimase järguni (eelnukk) kestab umbes kolm nädalat. Eelnukud kaevuvad pinnasesse, moodustavad kookoni ja talvituvad järgmise aasta kevadeni. Liigil on üks põlvkond aastas.
Kuna muid lehevaablasi (Tenthredinidae) või pidevkehalisi (Symphyta) ei ole rododel Euroopas teada, ei tohiks vastsete määramine probleeme tekitada (foto 1). Kõige sarnasemad võivad olla liblikaröövikud, kellel on viis paari või vähem ebajalgu; kuus paari ebajalgu on rodo lehevaablasel (tagakeha segmendid 2–7; foto 2) ja teistel Nematinae alamsugukonna esindajatel (teistel lehevaablastel tavaliselt seitse paari). Tavaliselt on liblikaröövikutel ka mitu paari täppsilmi, kuid pidevkehaliste vastsetel on ainult üks paar.
Foto 2. Rodo-lehevaablase ebaröövik meenutab liblikaröövikut. Määramaks, kellega on tegu, peab loendama ebajalgu. Rodo-lehevaablasel on neid kuus paari. Teistel lehevaablastel on tavaliselt seitse paari ebajalgu, liblikaröövikutel aga viis paari või veel vähem
Raskem on määrata valmikuid. Emased sarnanevad kõige rohkem liikidega Euura sagmarius (toitub põhiliselt kahevärvilisel pajul, Salix phylicifolia L.) ja E. miltonota (toitub vitspajul, S. viminalis L.). Liiki E. miltonota ei ole seni Eestist leitud, aga ta võiks siin elutseda, arvestades vitspaju laialdast levikut Eestis. Rodo-lehevaablase esitiiva stigma ja kosta kipuvad olema tumedamalt värvunud (foto 3) kui eelmainitud liikidel, kuid selgemad erinevused ilmnevad muneti detailides.
Isaseid ei ole Soomes, Lätis ja Eestis seni leitud, ent need on teada Tšehhis [5] ja DNA triipkoodandmebaasi järgi ka Kanadas [2]. Isased on tumedamalt värvunud kui emased (eriti selgmine pool, mis on suurelt osalt must), kuid värvusest ei piisa, et isaseid teistest Euura liikidest kindlalt eristada. Kui isaseid ei ole kindlalt kogutud rododendronilt või seal kasvatatud, tuleks genitaalkapslist eraldada peenisvalvid ja teha mikroskoobipreparaat [5].
Rodo-lehevaablase päritolu on ebaselge. Ehkki liik kirjeldati esmalt Põhja-Ameerikast (esmaleiud 1907), ei saa välistada ka päritolu mujalt. Näiteks toitub rodo-lehevaablane meelsasti [5] ka kollasel rodol (Rhododendron luteum Sweet), mis on looduslikult levinud põhiliselt Türgis ja Kaukaasias, aga vähesel määral ka Poolas, Ukrainas, Valgevenes ja Sloveenias [7]. Lehevaablane võib olla pärit hoopis Ida-Aasiast, kus rododendronite liigirikkus on kõige suurem. Jaapanis ja Hiinas levinud pehme rodo Rhododendron molle (Blume) G.Don on samuti üks eelistatud toidutaim [5, 8] kuigi seda lehevaablast pole väljaspool Põhja-Ameerikat ega Euroopat tähele pandud.
Kõik teada olevad leiud Euroopas on seni väljaspool kollase rodo looduslikku levilat (see on ainuke pärismaine heitlehine rodo Euroopas) ning peamiselt aedadest ja parkidest, kuhu on istutatud mitmelaadseid rodosid. Kui info Soome leiu kohta oli meediasse jõudnud, hakkasid inimesed Marko Mutanenile (Oulu ülikool) teatama teistestki leidudest. Nende põhjal on rodo-lehevaablase vastseid Soome eraaedades märgatud vähemalt kolm aastat enne 2022. aasta leidu. Arvatavasti on see lehevaablase liik ka Eestis elutsenud juba aastaid. Kõige tõenäolisemalt levib liik rodoistikutega, mida laialt müüakse.
Geneetilised andmed rodo-lehevaablase kohta on veel napid. Seniste väheste (osalt avaldamata) andmete põhjal paistab, et Põhja Ameerikas on geneetiline varieeruvus suurem kui Euroopas. See seik võib viidata Põhja Ameerika päritolule, kuid parema hinnangu andmiseks on vaja suuremat valimit. Huvitav oleks rodo-lehevaablast leida ja geneetiliselt analüüsida kollase rodo looduslikus levilas Euroopas, Türgis või Kaukasuses.
Lõpetuseks üleskutse: loodushuvilised, palun teatage rodo-lehevaablase leidudest ja lisage pildid loodusvaatluste andmebaasidesse (elurikkus.ut.ee, lva.keskkonnainfo.ee/).
1. Apine, Ina; Piterāns, Ugis 2021. First records of Azalea Sawfly Nematus lipovsky Smith, 1974 (Hymenoptera: Tenthredinidae) in Latvia. – GEOLINKS Conference Proceedings 91–97. doi.org/10.32008/GEOLINKS2021/B2/V3/11.
2. Barcode of Life Data Systems (BOLD): dx.doi.org/10.5883/BOLD:ACO1087.
3. Goulet, Henri et al. 2022. First record of Azalea Sawfly (Euura lipovskyi, Hymenoptera: Tenthredinidae) in Canada. – The Canadian Field-Naturalist 136: 42–44.
4. Heidemaa, Mikk 2006. Additions and Changes to the Checklist of Sawflies (Hymenoptera: Symphyta) of Estonia (I). – Stephan, M. et al. (eds.). Recent Sawfly Research: Synthesis and Prospects. Goecke & Evers, Keltern: 341–342.
5. Macek, Jan; Šípek, Petr. 2015. Azalea sawfly Nematus lipovskyi (Hymenoptera: Tenthredinidae), a new invasive species in Europe. – European Journal of Entomology 112: 180–186. doi.org/10.14411/eje.2015.018.
6. Oulu ülikool. Uusi vieraslajihyönteinen löydetty Suomesta. www.oulu.fi/fi/uutiset/uusi-vieraslajihyonteinen-loydetty-suomesta. Vaadatud 22.08.2023.
7. Piórecki, Jerzy; Dubiel, Eugeniusz 2009. Volhynian Polesia – main source of the Yellow Azalea (Rhododendron luteum Sweet) in European gardens and parks. – Rocznik Polskiego Towarzystwa Dendrologicznego 57: 29–32.
8. Smith, David R. 1974. Azalea sawflies and a new species of Nematus Panzer (Hymenoptera: Symphyta). – Proceedings of the entomological Society of Washington 76: 204–207.
9. Viitasaari, Matti et al. 1998. An annotated checklist ofthe sawflies (Hymenoptera, Symphyta) of Estonia. – Proceedings of the Estonian Academy of Sciences, Biology, Ecology 47: 126–147.
Marko Prous (1981) on järeldoktorantuuris Oulu ülikoolis, kus tegeleb Fennoskandia pidevkehaliste (kiletiivaliste raamatu projektiga.