Soome-ugri kultuuriruumi käsitlustest tõuseb esile siinsete rahvaste erilised suhted loodusega. Need on lähtunud mõõdupuust „nagu mina muile, nii muud minule“ [4]. Valitsev on olnud usk, et kui inimene hävitab loodust, siis see vastab samaga: mets eksitab ja vesi uputab.
Tekst: KADRI ASMER
Veel enamgi, näiteks Uku Masing on näinud puulatvade kohinat ja lainete mühinat eestlaste keele ja meele otsese mõjutajana, mis muu hulgas väljendub rahvalauludes iseloomulike kordusmotiividena [6]. Samas ei ole merel siinses varasemas kunstis märkimisväärset kohta olnud, mis on üllatav, arvestades Eesti pikka rannikuäärt. Kuidas ja millal ilmneb meremaal ehk mariin Eesti kunstiloos selgemalt? [2]
Meremaali iseseisvumine
Mere- ja laevasümboolikal on olnud keskne osa mereäärsete rahvaste pärimustes. Mõelgem kasvõi Vahemere piirkonna rikkalikule mütoloogiale. Sellele lisandub mahukas (vara)kristlik pärand, kus Noa loost tulenevalt on laeva samastatud kirikuga, mis juhib inimest läbi ohtlike (elumere)lainete.
Üldlevinud on ka jutustused imelugudest, näiteks Galilea merel puhkenud tormist: hirmunud jüngrid äratavad paadis magava Kristuse, kes noomib neid usu puudumise pärast ja vaigistab siis tormi. Motiivi on kuulsaks maalinud Rembrandt. Maalil „Torm Galilea merel“ (1633) on ka kunstniku autoportree vaatamas otse meie suunas. Märkimisväärne on tõik, et selle rööv Bostonis asuvast Isabella Stewart Gardneri muuseumist 1990. aastal on tänini lahendamata.
Kui varem oli meri ja maastik kunstis taustal, siis 16. sajandil näeme neid juba peategelase rollis. 17. sajandiks on meremaal saavutanud selgelt iseseisva ja hinnatud maaližanri positsiooni, mille eest peetakse peamiselt vastutavaks hollandi ja flaami kunstnikke.
Oluline on mõista, et meremaali lugu on tugevalt olnud seotud piirkondlike edulugudega. Nii näiteks ajendas hollandlaste meremaali professionaliseeruma riigi vabanemine Hispaania võimu alt ja oma vabariigi väljakuulutamine. 18. sajandil liikus meremonopol Inglismaa kätte, nõnda kujunes just seal välja teine võimas meremaalijate koolkond.
Varajasest meremaalist Eestis
Esimesi selgemaid märke meremaali arengu kohta võib täheldada 19. sajandil, kui teadusvallas oli märgatavalt kasvanud geoloogia populaarsus, mille ajel asusid baltisaksa kunstnikud ette võtma loomeretki mägistele aladele ja kivistele rannikutele [8]. Peagi astusid kunstiellu ka esimesed eesti soost kunstnikud (Johann Köler, Ants Laikmaa jt), kuid nende loomingus ei sattunud meri omaette huvikeskmesse.
Erand on olnud Amandus Adamson, kelle ellu ja loomingusse oli meri juba enne sündi sisse kirjutatud: „Aastakümneid tagasi, Paldiski vanal hääl ajal, ühel päeval torm heitis siia kaldale karilejoosnud laevalt noore meremehe…“ [7]. Viimasest sai tulevase skulptori isa ja Adamson kasvas üles, pilk merele suunatud, mis hiljem väljendus ka tema loomingus.
Avalikus ruumis on Adamsoni mereainelistest teostest ehk tuntuim Tallinnas asuv Russalka. 1902. aastal avatud mälestussammas on pühendatud samanimelisele soomuslaevale, mis oli läinud tormiga põhja Soome lahel 1893. aastal. Uppunud Russalka leiti üles alles 2003. aastal Eesti meremuuseumi algatatud otsingutel.
Peale skulptuuride lõi Adamson hilisemas loomingus ka maale, millel on peaaegu eranditult kujutatud kunstniku kodukohta – Pakri saart ja Paldiski rannikut.
Esimest korda ilmutab meretemaatika end Eesti maalikunstis püsivamalt eepose „Kalevipoeg“ kaudu. Loo peakangelane lasi endale ehitada hõbedast laeva nimega Lennuk, millega ta asus teele kaugele põhja. Kuulsaks maalis selle 1910. aastal Nikolai Triik, kelle kolmeosalise seinamaalikavandi („Lennuk“, EKM) keskmes on kujutatud punases purjes viikingilaeva. Lennuki kujutamine just viikingilaevana sai Kalevipoja-ainelistele teostele iseloomulikuks kogu järgmiseks sajandiks.
Teine oluline moment langeb 1930. aastatesse, mil kunstikool Pallase lõpetasid mereääres või kaluriperedes sirgunud kunstnikud, nt Eerik Haamer, Richard Uutmaa, Richard Sagrits. Kõigi nende loomingus kujunes meri valdavaks, millega ühes saavutas meremaal esimest korda Eesti kunstiloos suure populaarsuse ja tunnustuse.
Kõnekas on Uutmaa mälestuskild, kuidas ta oli Karepal koos Sagritsaga sidunud lõuendid suure tuule tõttu männitüvede külge: võimast tormist merd ei saanud maalimata jätta. Elu viimastel aastatel tõdes Uutmaa, et „ei maksaks vist üldse loodust maalida, kui ta sinus ilusaid tundeid ei ärata – oma vägevusega ei haara ega õrnusega liiguta“ [9].
Meremaali positsioon nõukogude ajal ja praegu
1940. aastate lõpuks oli kunst rakendatud nõukoguliku poliitika teenistusse, millega ühes lükati kõrvale ka loodusmaal, milles ei nähtud parteid toetavat elementi. Toonased hoiakud võtab muu hulgas kokku 1948. aastal ilmunud kriitika, kus teiste hulgas saab nuhelda Richard Sagrits oma teose „Kartulivõtjad“ eest: „Kui armetult mõjuvad ta küürutavad inimkujud. [—] Meie aga ei taha näha inimest looduse eest „küürutamas“, sest nõukogude inimene valitseb loodust, võitleb looduse alistamise eest oma tahtele“ [1].
Seega on ekslik arvata, et meri või maastik laiemalt oleksid pakkunud stalinistlikul ajajärgul neutraalselt turvalist teemat. Uue nähtusena jõudis sel ajal kunstipubliku ette aga kolhoosimaastik, sh kalakolhoosid ja laevaehitus, lubades nii merdki rohkem pildile.
Mingil määral paranes olukord pärast 1953. aastat ning kümnendi teises pooles elavnes kunstielu selgemalt. Üheks värvikaks teemaks kujunes saarte eluolu, esmajoones Kihnu motiivid. Selle põhjus oli küllaltki lihtne: enamasti oli väikesaartele sõitmiseks vaja eriluba, kuid 1966. aastast arvati Kihnu saar n-ö piiritsoonist välja.
Kunstnik Valdemar Väli on sealset olustikku meenutanud niimoodi: „Kõige maalilisemaks kohaks osutus kalasadam kakuami- ja teiste paatidega. Kalurid lähevad ja tulevad merelt, tühjendavad võrke, sadamakaidel asuvad puldanist kalasoolamise basseinid, kus töötavad naised“ [3]. Ajastu kontekstis pakkusid inspiratsiooni ka loomingulised matkad mööda liiduvabariike; meremotiividele andsid rikkalikult ainest Musta mere ääres asuva Krimmi poolsaare rannikud.
1980. aastateks oli selge, et 20. sajandi esimarinistina on end Eesti kunstilukku maalinud Aili Vint, kelle meremaastikud kajastavad nii mereilu kui ka selle mitmepalgelisust: „Merel on pööraselt palju tujusid – mõnikord on ta ülemeelik, teine kord aga ebainimlikult julm. [—] Kuid alati, isegi pärast kõige raevukamat tormi ta rahuneb. On jälle hell ja õrn“ [10].
Aili Vindile sekundeerib jõuliselt Uno Roosvalt, kelle isikupärast käekirja ei ole võimalik ühegi eesti kunstnikuga päriselt võrrelda. Ta on pühendunult loonud rannamaastike ja kompositsioone, mille keskmes on merega seotud elemendid: paadid, võrgud, kalad jne. 1990. aastatel suureneb maalikunstis abstraktsionismi mõju ning võib öelda, et 21. sajandiks on sellest saanud üks populaarsemaid suundi siinsete kunstinäituste üldpildis. Meri oma muutuva, voolava ja tormava ilmega soodustab abstraktset maalilaadi igati. Nii näiteks on Sirje Peterseni looming ilus näide, kuidas valguse liikumine looduses suunab kunstniku värvipaletti. Või Mall Nukke loodud veepeegeldused: näiliselt abstraktsed motiivid kõnelevad meile konkreetsest kohast ja ajast. Maal „Veneetsia“ (2016) on fragment kaduvast linnast, mis igal aastal vajub mõne sentimeetri: „Siia sobiks lause Piiblist, mis pisut kohandatud selle maali jaoks: Veest oled sa tulnud ja veeks saad sa jälle!“ [5].
Täna võib julgelt öelda, et loodus ammendamatu inspiratsiooniallikana hoiab meremaali rikkalikku pärandit endiselt elujõulise ja hinnalisena, mida kinnitavad ka kunstigaleriide ja -oksjonite müügitulemused ning kollektsionääride valikud.
1. Arba, K. [Kaarel Ird] 1948. EN Kunstnike Liidu oktoobrinäitusest. – Sirp ja Vasar, 27.11: 5.
2. Asmer, Kadri 2023. Meremaali lugu ajas ja ruumis. Purjed heisata! Tiit Pruuli kunstikogu Go Group, Tallinn.
3. Levin, Mai 2004. Maalikunstnik Valdemar Väli. Tallinn: 35–37.
4. Loorits, Oskar 1990. Suhtumine looduselle. – Eesti rahvausundi maailmavaade. Perioodika, Tallinn: 44.
5. Mall Nukke kiri kunstikoguja Tiit Pruulile 24. novembril 2016.
6. Masing, Uku 1993. Eesti hingest. – Vaatlusi maailma teoloogi seisukohast. Ilmamaa, Tartu: 164.
7. Pert, Jaan 1936. Amandus Adamson. Eesti mineviku suurkuju. Kirjastusühing Kooli-kooperatiiv, Tallinn: 4.
8. Polli, Kadi 2022. Baltisaksa maastikumaal ja geoloogia. August Matthias Hageni pildialased reisid Soome. – Kunst või teadus. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu: 195.
9. Soosaar, Martti 1983. Richard Uutmaa. – Ateljee-etüüde. Kunst, Tallinn: 70–71.
10. Vint, Aili. 2011. Mereraamat. Tulikiri, Tallinn: 68.
KADRI ASMER (1985) on kunstiajaloolane, õppejõud, kunstikriitik ja kuraator. Alates 2014. aastast töötanud Tartu ülikooli kunstiajaloo osakonnas. Siinne artikkel on inspireeritud maailmarändur Tiit Pruuli kunstikogust ning selle põhjal kureeritud näitusest Mikkeli muuseumis ja koostatud raamatust „Purjed heisata! Tiit Pruuli kunstikogu“.