Mullune hiliskevad polnud Hinnomäe rästastele meelepärane: hulk pesi rüüstati. Kuna rästad pesitsevad suve jooksul enamasti kaks korda, sai lindude pesaelu taas hoo sisse suvise pööripäeva paiku.
Tekst ja fotod: ARNE ADER
Ühe musträstapaari tegemisi õnnestus mul jälgida rajakaamera abil. Pesa asus metsaservas üksikul pihlakal. 5. ja 6. juulil koorus selles neli poega.
Rästaste pojad tulevad ilmale paljastena, mistõttu esimestel elupäevadel vajavad nad lisasoojust isegi siis, kui ilm on soe. Poegi soojendas ainuüksi emaslind (foto 1). Enamasti jäi ta pesale mõneks minutiks kohe pärast poegade toitmist, ent öösiti (foto 2) ja vihma korral ei lahkunud ta pesalt kordagi.
12. juuli õhtul, kui Hinnomäel oli tugev hoovihm ja äike, seisis rästaemand pesal kui elav vihmavari. Vihmavalangute ajal hoidis ta tiibu pisut avali ning tema nokk oli suunatud püstloodis üles.
Pojad toideti tugevaks
Poegi toitsid mõlemad vanemad, kusjuures eraldi tasub rõhutada asjaolu, et isaslind ei jäänud selles emaslinnule grammigi alla. Silma jäi seegi, et rästaisand eelistas toiduga saabuda hommikukaarest ja rästaemand õhtukaarest (foto 3). Nagu rästastel kombeks, hoiti pesa eeskujulikult puhtana. Poegade roojapallid veeti minema nokas või neelati alla.
Toiduks olid suuremalt jaolt putukad ja vihmaussid. Kui esimestel elupäevadel toodi pisemaid putukaid, siis juba nädalavanuselt tuli neil neelata muu hulgas vesilikke (foto 4) ja ritsikaid (foto 5). Vahel harva topiti nokka rohelisi lehti: võimalik, et nendega olid kaasas lehetäid või mõned teised pisiputukad.
Aeg-ajalt sattus rästapesa juurde mõni võõras lind. Neil juhtudel naaldusid pojad võimalikult sügavale pesalohku, nii et kõrvalt vaadates polnud neid üldse näha (foto 6).
Rästapojad sirgusid pesas kolmteist päeva. Siis tõusid nad tiibu vuristades pesaservale ja lahkusid peagi pesast. Pessa enam tagasi ei pöördutud ja nii kadusid mulle tuttavaks saanud rästad ühtlasi rajakaamera vaateväljast.
ARNE ADER (1963) on vabakutseline loodusemees ja loodusfotograaf.