Veekogusid, kus vesi voolab, on eesti keeles ja murretes tähistatud erilaadsete ja eri aegadest pärinevate nimetustega. Sõnade rohkus tuleneb ühelt poolt vooluveekogude mitmekesisusest, samas võidakse üht veekogu märkida mitme nimetusega.
Tekst: KARL PAJUSALU
Mõnel juhul on tegemist eri viisiga veekogu määratleda, mõnikord lihtsalt eri aegadest ja keeltest pärit sõnadega, millel võib olla erisugune levik eesti keelealal. Näiteks on oja Lõuna-Eestis olnud ka ora ning Lääne-Eestis ura. Järgnev ülevaade esitleb vooluvete nimetusi veekogu tüübi järgi, alustades sellest, kuidas on soome-ugri keeled üldse käsitanud vee voolamist.
Vool ja jooks
Eesti kirjandusklassika on jäädvustanud sookuivatajate võiduka hüüde: „Vesi jookseb!“. See, et ka inimene jookseb, on juba sõna algse tähenduse hilisem üldistus. Jooksmine on esmalt olnud seotud veega ja joomisega, jooksma on tuletatud kse-liite abil igivanast tegusõnast jooma [1]. Seto joosõng tähendabki just vee voolamist [3].
Vooluveed on eesti rahvakeeles olnud jooksuveed. Sõna vool tüvi pärineb samuti soome-ugri algkeelest, seda on rekonstrueeritud kujul uŋa [5] ja selle lähem vaste on sõna voog. Eesti murretes on (vee)vool piiratud levikuga sõna. Vee jooks on olnud tuntud igal pool, vool eelkõige põhja ja lääne-eesti ning üksikutes lõunaeesti murrakutes, Harglas on verb voolama olnud ka kujul hoolama [7].
Murretes on tuntud veel kitsama levikuga vete voolamist osutavaid sõnu, nagu Kadrina jogama ’voolama, valguma’ ja Martna ojama: vesi ojab ’vesi voolab’ [3].
Jõgi ja juga
Nii jõgi kui ka juga on iidsed jõge tähistavad sõnad. Kui sõna jõgi vasted on jõe tähenduses levinud rohkem läänepoolsetes soome-ugri keeltes, siis sõna juga vasted märgivad jõgesid ugri ja samojeedi keeltes ehk idapoolsel uurali keelealal Siberis. Läänemeresoome keeltest on juga tuntud ainult eesti ja soome keeles, seal võib see olla ka oja. Karjala juka on hauakoht jões [1]. Eestis on juga peamiselt põhjapoolsete murrete sõna. Peale veejoa võib see tähendada maastikusõnana järsku veelangust või järsakust alla langevat jõge [3].
Urg ja ura
Kogu Eesti ja ka keelesaarte alal on jõgi peamine jõe-sõna, erandiks on aga Leivu keelesaar Põhja-Lätis, kus selleks on urg. Leivus on Emajõe nimigi olnud Imäurg. Selle vasteks saab pidada liivi sõna ūrga, mis tähistab väiksemat jõge, oja. On arvatud, et siin on segunenud soome-ugri ura-sõnad ura, mis on tähendanud uuret, voolusängi, veesoont jms, ning urg– ja org-tüvelised sõnad [1].
Tegemist võib aga olla ka omaette tüvega, mille vaste on lääne-eesti urgad ’mülkad’ [6] ja/või urad ’väiksed jõed’, kus tüve algkuju on urka [4]. Ura eesti kohanimena ja teisi Ura-algulisi kohanimesid on seostatud samuti jõe või oru tähendusega. Ura jõgi voolab Lõuna-Pärnumaal, Ura oja Võrumaal Rõuge kandis [2].
Oja ja ora
Kitsast jõge tähistav oja ja selle häälikulised vasted, näiteks uja, on levinud kogu läänemeresoome keelealal ning koltasaami keeles. Sõna oja võib pärineda samast iidsest tüvest kui voog ja vool [1]. Lõunaeesti murretes on väikest jõge nimetatud aga ka oraks, seda on seostatud läänepoolse samatähendusliku ura’ga või ka peetud algul org-sõna variandiks [4].
Seega, Veriora ei ole tähendanud veriste oradega taplemise kohta, vaid pigem punakaspruuni sooveega oja. Põlva-lähedane Orajõe on vanadel kaartidel märgitud ka Ora ojaks. Päris kindel siiski pole, kas Lõuna-Pärnumaa Orajõe on sama algupära. Kagu-Eesti kohanimi Orava võib aga küll pärineda pigem veekogu nimetusest, mitte olla nimetatud orava järgi [2].
Väin ja väil
Baltimaade keskne jõgi, mida tänapäeval tuntakse Daugava nimega, on eestipäraselt Väina jõgi või lihtsalt Väina; seda vana läänemeresoome nime on pruugitud ka Kagu-Lätis Lutsi keelesaarel. Liivi keeles on Daugava Vēna.
Jõenimena on tegu ilmselt vana laensõnaga, mille vaste on vene Dvina. Suurel jõel ja mereväinal on semantiline ühisosa. Kaht suuremat veekogu ühendava väina tähenduse kujunemist on siiski võinud mõjutada skandinaavia keelte vasted. Sõna väil on eesti keelde tulnud aga hilise laenuna soome sõnast väylä [1].
Kraav ja kanal
Uuemat sorti laensõnad on ka inimtekkelised kraav ja kanal. Kraavi on peetud alamsaksa laenuks [1], kanal, vanemas keeles kanaal, võib olla rootsi laen [5]. Kraav ~ raav ~ raab ~ ruav jms on murretes palju laiemalt levinud kui kanal ~ kanaal, millega on märgitud enamasti suurt kraavi [3].
Nire ja soon
Veeniret ja ühtlasi väikest oja tähistavaid sõnu on eesti murretes mitu: nire ~ nirre, nõre ~ nõrre, Saaremaal ka niru ja nöre, Karksis oitur ’nire; madal vesine koht’, Muhus tire, tiretsed ’veenired’ jms [3, 7]. Päritolult on need sõnad enamasti deskriptiivsed, lähtudes vee liikumist ja selle häält kirjeldavatest verbidest.
Veesoon on üldistatud elusolendi soonest, mida mööda voolab veri ja muud elumahlad. Sõna soon pärineb juba uurali algkeelest ja sellel on ka algindoeuroopa vaste. [1]. Allikalist veesoont on kutsutud allikasooneks [3].
Allikas ja läte
Vete jooks saab alguse allikast. Allik ~ allikas on põhjaeesti murrete ja mulgi sõna, selle vaste on lõunaeesti tuumalal läte, Kodaveres ja mõnel pool Tartu murdealal ka läpe. Läpe ja läpätüs võivad Tartu ja Võru murrakutes tähendada lisaks veesoont või soomülgast [3]. Allikas on tõenäoliselt balti laensõna, vanem läte tuletis soome-ugri läh(t)e-verbist [1].
Soome keeles on allikas avanto, salatsiliivis avat, kuraliivi keeles ovat, need sõnad on kõik moodustatud avama-verbi igivanast tüvest [5]. Soome ja liivi allikasõnade vaste on põhjaeesti rannamurde avand, kirde-eesti avandik ja saarte murde avandus, mis aga tähendavad kõik jäässe raiutud auku. Vesi saabki joosta nii maal kui merel, nii maa all kui ka jää peal.
- Eesti etümoloogiasõnaraamat. 2012. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim Iris Metsmägi. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. www.eki.ee/dict/ety/. Vaadatud 22.05.2023.
- Eesti kohanimeraamat. 2016. Toim Marja Kallasmaa ja Peeter Päll. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. www.eki.ee/dict/knr/. Vaadatud 22.05.2023.
- Eesti murrete sõnaraamat. 1994–. Toim Anu Haak jpt. Eesti Keele Instituut, Tallinn. www.eki.ee/dict/ems/. Vaadatud 22.05.2023.
- Faster, Mariko 2020. Hargla kihelkonna vetenimed Eesti-Läti piirimail. Dissertationes Philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 47. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
- Häkkinen, Kaisa 2004. Nykysuomen etymologinen sanakirja. Juva: WSOY.
- Pajusalu, Karl 2013. Edela-Eesti kohad ja keel Salomo Heinrich Vestringi sõnaraamatus. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri, 4–3: 93–120.
- Väike murdesõnastik I–II. 1982–1989. Toim Valdek Pall. Valgus, Tallinn.
www.eki.ee/dict/vms/. Vaadatud 22.05.2023.
Karl Pajusalu (1963) on Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, Eesti teaduste akadeemia liige.