Tekst ja fotod: Uku Paal
Uue linnusüstemaatika järgi on varem rabahane alamliikidena tuntud tundrahani (Anser serrirostris) ja rabahani (Anser fabalis) eraldi liigid. Nende eristamine teeb peavalu nii linnuvaatlejatele, looduskaitsjatele kui ka jahimeestele.
Et saada ülevaade kahe raskesti määratava liigi läbirändest, peatuskohtadest ja arvukusest, peame neid paremini tundma õppima.
Tundrahane ja rabahane arvukus ja levik
Tundrahani ehk tundra-rabahani on Eestis arvukas läbirändaja, kes pesitseb kahe alamliigina Siberi ja Fennoskandia tundras. Eestis kohatava läänepoolse alamliigi rossicus talvitusala paikneb Kesk- ja Lääne-Euroopas, populatsiooni suuruseks on hinnatud 600 000 isendit. Kuna meie piirkond asub tundrahane rändetee keskmes, peatuvad tundrahaned koos suur-laukhanede ja valgepõsk-lagledega aprillist maini väga arvukalt üle kogu Eesti. Septembrist oktoobrini on hulgaliselt tundrahanesid tagasirändel, kuid sügisrändel jäävad neist vähesed siia pikemalt peatuma.
Rabahanel eristatakse kolme alamliiki. Pesitsusajal on nad killustatud populatsioonidena levinud Euraasia okasmetsavööndi põhjaosas, pesitsedes rabades, järvedel ja jõedeltades. Eestis kohatakse alamliigi fabalis isendeid. Lähimad pesitsusalad asuvad Kesk-Soomes ja Laadoga järve idakaldal [1]. Oletamisi võib liik ka meil juhuslikult pesitseda, sest kõige lähemad pesitsusterritooriumid jäävad Eestist alla 300 km kaugusele. Lääne-Siberi ja Euroopa populatsioonide arvukus on hinnanguliselt 52 000 – 57 000 isendit [3].
Erinevalt tundrahanest on rabahane arvukus kahanenud ja teda peetakse ohustatud liigiks. Euroopa kirde- ja põhjaosas pesitsevate asurkondade talvitusala kese paikneb Saksamaal, Taanis ja Lõuna-Rootsis. Satelliittelemeetria ja rõngaleidude põhjal on Euroopas neli suuremat rändeteed [4] (vt joonist).
Arvatavasti kohatakse Eestis eelkõige Soomes ja Kirde-Venemaal pesitsevaid isendeid. Rabahani on Eestis vähearvukas läbirändaja; suur osa Fennoskandia populatsioonist rändab Rootsi kaudu [4]. Vaatlusandmete põhjal nähakse meil rabahane peamiselt läänerannikul. Kevadrändel peatub neid hanesid Eestis lühidalt ja suur osa rändab talvitusaladelt kiiresti pesitsuspiirkonda. Eelkõige kohtab rabahane Eestis kevadel esimese hanerändelaine ajal. Ida-Eestis suurtes kevadistes hanekogumites on rabahani autori vaatluste järgi haruldane. Sügisel on ta siin samuti vähearvukas. Selle liigi esinemismustrit tuleks täpsustada.
Geneetiliselt väga lähedased liigid
Rabahani, tundrahani ja lühinokk-hani (Anser brachyrhynchus) on geneetiliselt väga lähedased taksonid, varem on neid sageli käsitletud ühe liigina. Uued molekulaarbioloogilised uuringud võivad hanede taksonoomiasse muutusi tuua, kuid osa autoreid pooldab endiselt tundra- ja rabahane käsitlemist rabahane alamliikidena [5, 7]. Tundra- ja taigavööndi hallide hanede taksonoomiaprobleemid sarnanevad mitmeti urvalindude omaga, mida on vaadeldud Eesti Looduse 2018. aasta märtsinumbris. Nimelt ristuvad eri taksonid omavahel, nad on välimuselt väga sarnased ja geneetiliselt erinevad vähesel määral. Taksonite levilate muutused on olenenud jääaegadest, arvukuse muutustest ja teistest teguritest. Neist olenevad ka geenivahetuse võimalused: kui levilad satuvad lähestikku või kattuvad, saavad eri taksonid taas ristuda ja evolutsiooniga tekkinud erinevusi ühtlustada.
Määramise näpunäited
Lühinokk-hane määramise on Eesti linnuvaatlejad hästi selgeks saanud, kuid tundrahane ja rabahane eristamist pole veel piisavalt harjutatud. Rändel peatub Eestis vähe rabahanesid, seetõttu ei avane võrdlusvõimalusi tundrahanega kuigi sageli. Otsene kõrvutamine aitab kahte liiki tõhusamalt eristada. Ohustatud rabahani on vähearvukam ning liiki välja selgitades peab olema eriti hoolikas. Määramisel tuleb vaadelda korraga mitut tunnust ja parvedes olevaid linde omavahel võrrelda.
Määrangule saab kindlust juurde, kui samas parves leidub mitu ühe liigi tunnustega isendit. Üksikuid linde liigini määrata on raskem ja kõiki isendeid ei õnnestugi liigitada. Kevaditi tegutseb enamik hanesid paaridena ja sügisel perekonniti koos, mis annab võimaluse kõrvutada. Kuigi tundra- ja rabahaned võivad olla segaparvedes, hoiavad sama liigi isendid enamasti kokku.
Hanesid määrates tuleb pidada silmas liigi suuruserinevusi: emas- ja noorlinnud on väiksemad. Sügisel saab eristada noor- ja vanalinde. Kõigis olulisemates linnumäärajates on esitatud juhised, kuidas teha kindlaks hanede iga, nõnda ei tohiks see kogenud vaatlejale raskusi valmistada. Noorlindudel ei eristu noka mustrid nii selgelt kui vanalindudel; esimese eluaasta jooksul nokk kasvab, seepärast võib sel ajal olla raske hinnata noka kuju.
Vaatame tunnuseid, millele tuleb tundrahane ja rabahane eristamisel tähelepanu pöörata. Neid tunnuseid on lihtsam eristada vanalindudel. Kehaehituselt on tundrahani umbes 20% väiksem kui rabahani, tema kael on lühem ja paksem. Samuti on tundrahanel tumedam pea, kuid selle toonierinevuse hindamine oleneb valgusoludest. Suurema keha, pikema kaela ja nokaga rabahani sarnaneb kehaehituselt rohkem luigega.
Noka kuju ja värvus
Olulised tunnused on noka kuju ja värvus, kuid siin tuleb arvestada suure varieeruvusega [2]. Tundrahane nokk on rabahane omast lühem ja selle tipus paiknev oranž laik on tavaliselt väiksem. Rabahane nokk on pikem ja enamasti on nokal rohkem oranži. Üla- ja alanoka vaheline vagu on tundrahanel laiem ja silmatorkavam, rabahanel aga kitsam. Seda tunnust saab hinnata ainult lähedalt. Alanokk on tundrahanel paksem ja nähtav noka tipuni, rabahanel on see eriti tipuosas väga kitsas, kadudes sageli ülanoka alla. Osal isenditel asetseb noka ümber kitsas valge võru, mis on tüüpilisem rabahanele, kuid võib harva leiduda ka tundrahanel [6]. Liigikaaslastega parve hoidvatel lindudel domineerib liigile omane nokamuster ja kuju.
Kõik raba- ja tundrahane vaatlused soovitame sisestada andmebaasi PlutoF. Kui kahtlete liigimäärangus, tasub lisada foto, eriti rabahane vaatluste korral.
Uku Paal (1979) on vabakutseline ornitoloog ja loodusgiid, Eesti linnuharulduste komisjoni liige.
1. Burgers, Jack et al. 1991. Origins and systematics of 2 types of the Bean Goose Anser fabalis (Latham, 1787) wintering in The Netherlands. – ARDEA 79 (2): 307–315.
2. Euroopa haudelindude levikuatlas. https://ebba2.info/.
Book: Keller, Verena et al. 2020. European Breeding Bird Atlas 2: Distribution, Abundance and Cange. European Bird Census Council & Lynx Edicions, Barcelona.
3. Fox, Anthony; Leafloor, Jim 2019. A Global Audit of the Status and Trends of Arctic and Northern Hemisphere Goose Populations (Component 2: Population accounts).
4. Marjakangas, Arto et al. (Compilers) 2015. International Single Species Action Plan for the Conservation of the Taiga Bean Goose (Anser fabalis fabalis). – AEWA Technical Series No. 56. Bonn, Germany.
5. Ottenburghs, Jente et al. 2020. Recent introgression between Taiga Bean Goose and Tundra Bean Goose results in a largely homogeneous landscape of genetic differentiation. – Heredity 125, 73–84. https://doi.org/10.1038/s41437-020-0322-z.
6. Reeber, Sébastien 2015. Wildfowl of Europe, Asia and North America. Christopher Helm, London.
7. Ruokonen, Minna Et al. 2008. Taxonomy of the bean goose-pink-footed goose. – Molecular phylogenetics and evolution 48: 554–562. 10.1016/j.ympev.2008.04.038.