Tekst: Martin Tikk Fotod: Merike Linnamägi
Agaralt aiandusega tegeledes võib tahtmatult sekkuda lähiümbruse looduslike ökosüsteemide toimimisse. Aeda istutatud võõramaised liigid võivad levida loodusesse, samuti varitseb oht tuua eksootiliste taimedega kaasa uusi haigusi ja kahjureid. Kuidas olla tark ja teadlik aednik ning toimetada loodusega kooskõlas?
Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõuniku Merike Linnamägi sõnul on aiandus suurim võõrliike sisse toov sektor. Inimeste soov uute liikide ja aretatud sortide järele suunab kauba sisseostu. Hinnanguliselt on Läänemere maades loodusest leitud võõrliikidest üle 40% pärit aiandussektorist. Eestis loodusest leitud võõrliikidest on kolmveerand taimed. Seega on igal aiaomanikul väga suur roll hoida võõrliike loodusse sattumast.
Tuntumad invasiivistunud võõrliigid
Eesti loodusmuuseumi botaanik-kuraator Jana-Maria Habicht meenutab isiklikku kogemust Sosnovski karuputke (Heracleum sosnowskyi) kohta: „Mu kadunud isa istutas aastatuhande vahetusel ühe taime oma suvekodu aia taha kivide vahele, teadmata, et see on invasiivne taimeliik. Teda innustas taime dekoratiivne ja võimas välimus. Järgnevatel aastatel andis nooruke karuputk vaid järjest suuremat lehekodarikku, ei enamat. Naabrid hakkasid talle selgitustööd tegema, hoiatades, et see taim võib käest ära minna, aga tema ei uskunud seda“.
Habicht lisab, et taimed hakkasid õitsema kuus-seitse aastat hiljem. Sügisel pandi viljadega õiesarikad koos muude aiajäätmetega komposti hulka. Üllatus oli suur, kui järgmisel aastal oli kogu tagaaed pisikesi karuputkeseemikuid täis. Ehmatusega hakati neid välja kaevama. Aga sama ehmatuse osaliseks saime hulk aastaid järjest, sest ikka veel oli mullas karuputkeseemneid, mis hakkasid idanema. Lõppude lõpuks saadi taimest siiski jagu.
Invasiivse kalduvusega liike ei tohiks üldse uude kohta istutada ning kompostimise asemel tuleks jäätmed hoopis ära põletada. Veelgi enam – invasiivseid liike ei tohigi kasvatada ega võimaldada neil paljuneda.
Päris mitu invasiivseks muutunud võõrliiki on väga kaunid (nt verev lemmalts, lupiinid, kanada kuldvits, kirikakar ehk rahvakeeli margareeta jne), seetõttu kipuvad aiapidajaid neid oma valdustesse istutama. Nõnda saavad need liigid mitmele poole levida ning võivad lõppkokkuvõttes nii loodusele kui ka aiapidajale endale karuteene osutada.
Taimi valides eelista kodumaiseid liike
Pärismaised liigid on oma kasulikkust aiaputukatele ja -lindudele aja jooksul tõestanud. Merike Linnamägi toonitab, et kui aednikku ahvatleb just võõrliik, siis võiks taimede valikul tutvuda näiteks võõrliikide andmebaasiga NOBANIS, kust liiginimetusi saab otsida ka eesti või ladina keeles ning saab teada, kas Eesti või mõni naaberriik peab liiki invasiivseks ehk loodusele ohtlikuks.
Kahjuks ei ole alati lihtne otsida taimede kohta teavet, kuna kohati pole neil poes täisnimetusi juures. Üldise loogika järgi on loodusele ohtlikumad meie kliimat hästi taluvad püsikud ja ennast kergelt taaskülvavad ning klonaalselt levivad taimed. Taimi vahetatakse palju käest kätte, siis tasub tähele panna, mida nende kohta räägitakse. Tugevalt vohav taim, mida tuleb alatasa tagasi lõigata või piirata, võib algul tunduda tore, kuid muutuda tülikaks vaenlaseks, kui ta üritab õue üle võtta.
Taimed võivad aiast loodusesse levida seemnete valmimise ajal. Seega, kui aiataimel on tuulega hästi levivad karvakestega seemned või näiteks linde ahvatlevad marjad, tasub enne seemnete valmimist viljad eemaldada, et need ei saaks loodusesse levida.
Keskkonnaameti loodushoiutööde büroo juhataja Eike Tammekännu sõnul võivad kodused ehk iluaia taimed metsistuda nii aedniku tegevuse kui ka tegevusetuse tõttu. Aedniku tegevusetuseks võib nimetada olukorda, kus aednik kas teadlikult või tahtmatult ei piira taime, mis hakkab aias vohama ja levib seetõttu ka aiast väljapoole.
See võib toimuda kiirelt või mitme aasta jooksul ja justkui märkamatult. Kui taim on kena, ei nähta levikus enamasti probleemi, sest ilu on ju rohkem.
Otsene tegevus on aga kas aiataimede sihilik istutamine loodusesse (et teha loodust „ilusamaks“) või aiaprügi viimine „võsa alla“. Mõlemal juhul viiakse loodusesse võõrliike, mida on keelatud levitada. Mis loodusesse viidud või sattunud taimedega edasi saab, oleneb liigist ja kohast.
Nii on looduses juba tavapäraseks muutunud just aiandushuviliste kaasabil meile sattunudsilmahakkavverev lemmalts (Impatiens glandulifera), kelle levikut on hakatud ohjeldama.
Jana-Maria Habicht toob näitena praegusajal väga laialt levinud ja aiapidajatele hästi tuntud umbrohu väikeseõiese lemmaltsa (Impatiens parviflora). Selle liigi isendeid toodi paari sajandi eest kaasa Altai ekspeditsioonilt ja istutati Tartu botaanikaaeda. Nüüd on liigist saanud paras nuhtlus. Lemmaltsade tõhusa leviku tagab küpsete kuparde võime järsult avaneda, paisates seemned endast kaugele eemale. Õige aeg väikeseõiest lemmaltsa vaos hoida on juba maha magatud – temast on saanud Eestis naturaliseerunud taimeliik.
Vereva lemmaltsaga võib minna samamoodi, mistõttu on tema levikut hakatud jõulisemalt piirama ja korraldatud sel otstarbel kampaaniaid. Aiapidajad, samuti teised Eesti loodusest hoolivad inimesed, saavad kaasa lüüa üsna lihtsate võtetega: seda üheaastast taime on kerge mullast välja tõmmata. Ent seda tuleb teha kindlasti enne õitsemist ja viljumist.
Taimedega käivad kaasas mitmesugused taimekahjustajad. Nendega seotud õigusaktidest saab lugeda põllumajandus- ja toiduameti kodulehelt. Eike Tammekänd soovitab taimi osta müüjatelt, kes annavad kaasa taimepassi. Enne ostmist tuleb taim üle vaadata ning otsida kahjustajaid või märke haigustest. Kui taimel ilmneb mõni haigus või kahjustaja, leiab kindlasti abi internetist ning taimede müüjatelt ja kasvatajatelt.
Et vältida hispaania teetigu, tasub vaadata poti ja mullapalli vahele: kas seal on noori nälkjaid või kobaras valkjaid mune? Munakobarad tuleks laiaks litsuda. Kodus tuleb taim koos mullapalliga istutada tihedalt istutusauku, katta võimalikult rohke mullaga ja see tihendada. Nõnda ei saa nälkjamunad soodsates oludes areneda ega nälkjad välja kaevuda. Rohkem soovitusi leiab keskkonnaameti kodulehelt.
Aiajäätmete kompostimise soovitusi
Tähtis on aiajäätmed korrektselt kompostida või viia jäätmejaama. Merike Linnamägi rõhutab, et kindlasti ei tohiks aiajäätmeid viia metsaserva, eeldades, et need saavad seal kiirelt looduse osaks. Nii tekivad uued võõrliikide kasvualad.
Aiajäätmeid võib kompostida oma aias. Eelkõige võõrliikide seisukohalt on oluline, et häviksid seemned ja võimalikud patogeenid. Selleks peab kompost saavutama piisava temperatuuri. Servadest kinnine ja seega kompaktsem kompostikast võib seepärast olla parem kui lihtne kompostihunnik.
Kahtlemata tasub komposti kasutusele võttes hinnata, kas kõik on kenasti mullaks saanud. Liiga kiirelt tarvitusele võetud kompostmuld võib sisaldada võõrliikide ja umbrohtude seemneid ning tekitada tööd juurde.
Eike Tammekännu hinnangul võib biojäätmete eraldi kogumise või käitlemise kohustus võiks võõrliikide levikut pidurdada. Eesmärk on tekkivad biojäätmed (nii toidu- kui ka aiajäätmed) kompostimiseks kas kokku koguda või kompostida need nõuete järgi tekkekohas ehk oma kodus.
Täpsemad aiajäätmete kompostimise nõuded on sätestanud kohalik omavalitsus jäätmehoolduseeskirjades. Kindlasti ei tohi toidujäätmeid lahtiselt kompostida, sest see meelitab ligi kahjureid. Aiajäätmeid võib endiselt kompostida lahtiselt. Häid nippe kompostimise kohta leiab kodulehelt kompostiljon.ee. Kui nõnda jõuab ka aiajäätmeid loodusesse vähem, hoiame võõrliike loodusest eemal.
Võõrtaimi ei tohi loodusesse istutada
Merike Linnamägi on Harjumaal pangametsas kohanud sinna ilmselgelt mullapalliga istutatud suurt sõnajalga pesa-raunjalg. Kohalike sõnul oli taim seal kasvanud mitmendat aastat. Väga üllatav, et Okeaaniast pärit taim meie talved üle elab.
Taanis ja Soomes. Eestist ei ole veel teada
Soomes, Taanis ja näiteks Inglismaal on taimehuvilised istutanud rabadesse USA päritoluga purpurse püünislehe, ilusa välimusega putuktoidulise taime. Taim tunneb sealses kliimas ennast väga hästi ja levib tundlikest rabakooslustest edasi. Kulub aastaid, et leida rabakooslustest kõik taimed ja need eemaldada. Jäljed jäävad aastateks. Tuleb loota, et Eestis sedalaadi eksperimente ei teha.
Eike Tammekänd paneb südamele, et ei tohi osta ega istutada keelatud võõrliike, sest on kindlaks tehtud nende invasiivsus ehk oht looduslikele liikidele. Samuti tasub vältida liike, mis ei ole küll kantud looduslikku tasakaalu ohustavate liikide nimestikku, aga teame, et need hakkavad vohama, näiteks hulgalehine lupiin, kurdlehine kibuvits, Kamtšatka kevadvõhk, harilik pihlenelas.
Turvalise kasvukoha valikul tuleb läbi mõelda, kuidas taim levib (nt tuule, vee või lindude abil), kas aeda ümbritsevad teised aiad, kas peenra ümber on niitmisala, kas servas asub looduslik veekogu jne. Ühest vastust ei ole, kõik oleneb liigist, aiast ja aednikust.
Kõige tähtsam: kui on näha, et liik hakkab peenras vohama, teeb ta seda tõenäoliselt ka looduses. Tegele liikidega oma aias ja kui näed, et keegi on sinu aiast plehku pannud, eemalda sealt kiirelt. Ära vii võõrliike ise loodusesse!
Martin Tikk (1997) on keskkonnaaktivist, kaitsnud Eesti maaülikoolis magistritöö.