Tekst: Piret Pappel
Saage tuttavaks, see on minu sõber harilik maajalg. Seda taime on kutsutud ka seamuruks ja kassirattaks, tiheda kasvuga ümarate lehtede pärast. Rohelised lehed on silmale sama ilusad vaadata kui lillad õiedki.
Maajalal on meil oma koht maja seina ääres. Tänavu tekkis esimene õitsev laik künnipäeva paiku plekist vihmaveetoru juurde. Aprilliööd on olnud külmad ja tõenäoliselt on päikese käes soojenenud plekk seda muret leevendanud. Naadivarredki on toru juures kopsakamaks kasvanud.
Kui ööd soojemaks muutuvad, saab maajalg varsti teisi õitsvaid seltsilisi. Kõigepealt mailased, mingi aja pärast ka valge ristik, trobikond kõrrelisi ja kellukad. Kõik on ise tulnud, kolme-nelja aasta jooksul, kui otsustasin lillepeenarde pindala kahandada. Miks, nõuab ilmselt selgitust.
Käesolevas ajakirjanumbris kirjutame looduse taastamisest. Värskelt ametisse seatud Tartu ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm on selgitanud, et looduse taastamiseks on tarvilikud ka inimkesksed väikesed sammud, nagu näiteks linnapargikoosluste mitmekesistamine. Seda mõtteviisi selgitab ta ka oma pikemas kirjutises, mida nüüd lugeda saate.
Linna on peetud pikka aega looduse vastandiks, kuid üha enam saab selgeks, et linn võib olla oluline elupaik, kus elutsevad ootamatud liigid. Näiteks pesitseb Tartus põlismetsaliigiks peetud kanakull ja RMK pesakaamera näitab ka tänavu pilti linnakullide pesast. Linnaloodusele keskenduvad ka tänavune looduskaitsekuu ja loodusfestival. Seetõttu on paras aeg meelde tuletada aiapidaja vastutust.
Arvestuslikult tekitavad võõrliigid Euroopa Liidus kahju 12 miljardit eurot aastas. „Sõbrakesed“ nagu lusitaania teetigu jõuavad meile just aiapoest. Samuti olen järeldusele jõudnud, et muutuvale kliimale mõeldes peaks vaagima oma ilutaimevalikut.
Piiramaks oma isiklikku kasvuturba-jalajälge kasvatan oma üheaastased ilutaimed ise ette. Tänavu on potis puna-valgetriibuline peiulillesort. Aiajäätmed kompostin ise. Soovin säilitada kõik ilusa õiega looduslikud taimed, kes on külla tulnud. Olgu selleks siis maajalg või keegi teine.
Samuti proovin uurida mulle tundmatu ilutaime kohta, milline on tema elupaigavajadus ja kas ta võiks muutuvate kliimatingimuste puhul nuhtlusliigiks muutuda. Nii tegutsedes teadvustan enda vastutust. Just nendest teemadest räägib ka käesoleva numbri tegutsemisjuhend.
Veel ühe huvitava vaatenurga on välja toonud Uus-Meremaa bioloog Len Gillman. Tema arust tuleks piirata ka mitteinvasiivsete võõrliikide hulka, sest riike taimestiku põhjal eristada on üha keerulisem. See kahjustab lisaks ökosüsteemidele ka inimese paigatunnetust.