Tekst: Kaarel Tarand
Metsarahvas mõtleb puudele ja metsale tihti, aga Eesti pinnal ei kasva Korkare jugapuu kõrval ühtki puud, mis oleks mulle aastakümnete jooksul ligilähedaseltki samaväärselt mõtte- ja tegutsemisainet pakkunud.
Esimest korda andis Korkare jugapuust andmerohke ülevaate Eesti Looduse lugejatele mu isa 47 aasta eest [3]. See siin on jätku- ja ühtlasi edulugu, kuigi isa toona sõnastatud kõhklus „kas nüüd, kui järjest rohkem rahvast metsadesse tungib, oleks looduskaitsemärk Korkare jugapuu juures asja eest või teeb see koos äsja kirjapandud looga talle karuteene?“ on endiselt jõus.
Midagi kurja ei ole neil vahepealsetel kümnenditel inimelu skaalal vanale, praeguseks arvatavasti umbes 120-aastasele jugapuule teinud karud ega inimesed, metskitsed ega põdrad, kellest mõned väidetavalt puu kasve kõhurohuks tarvitavad. 1967. aasta augustitormi järel lagedale ning surmaohtu jäänud puu on täies elujõus.
Jugapuumets
Korkare jugapuu kõrgus on nüüdseks vähemalt kahekordistunud ja võra laius kolmekordistunud. „Harju rajooni põlispuust nr 61“ on saanud Eesti Vabariigi looduskaitse üksikobjekt maaomaniku hoolsa järelevalve all. Aga varjunimega, sest maa-ameti ja muudelt avalikelt kaartidelt leiab ta Keibu jugapuu nime alt, mis on üksjagu eksitav.
Nagu poole sajandi eest, nii teavad põlisemad kohalikud nüüdki, et piirkonnas, täpsemalt üksikobjektist kaks kilomeetrit põhja pool, kasvab Keibu küla maadel rohkem jugapuid kui see üks ja ainus.
Pikk ja visa töö ametnike innustamise nimel tõi loodetud tulemuse ning peamine, inimteedest kõrval ja metsatöödeks väheväärtuslikul soisel maastikul asuv jugapuumets sai tunamullu samuti kaitse alla [1]. See on sadade jugapuudega mets!
Kõik need sajad on ju ka Keibu jugapuud, kui loobuda täppisnimetamisest. Pealegi kinnitab keskkonnaameti aasta eest kirja pandud hariliku jugapuu kaitse tegevuskava, et just Keibu jugapuumets on kõigist jugapuu püsielupaikadest üks väheseid, kus looduslik paljunemine on endistviisi tulemuslik.
Täpsem oleks seda metsatukka nimetada Moosi-Rehe metsaks. Ehkki uuema aja maakorraldus on kunagisi talumaade piire liigutanud, ning mets ei ole selle uudisloominguga katastris ja kinnistusraamatus kaasa liikunud, vaid ikka oma kohale jäänud.
Korkare kui põlisnimi
Ma kasutan Korkare jugapuu nimetust, lähtudes suulisest nimepärimusest, mitte ametlikust toponüümiast. Kinnistu, mille territooriumil puu kasvab, oli kuni 19. sajandi lõpuni Keibu küla Mäe põlistalu karjamaade lahustükk, kus majapidamist ja hooneid ei olnud. Need tekkisid alles 120 aasta eest Mäe talu poolitamise järel, jäid kinnistusraamatusse Mäe 48b nime all ning on samana kirjas ka 1939. aasta põllumajandusloenduse talundilehtedel.
Kust siis Eestis ebaharilikuna kõlav Korkare? Eks ikka piirkonna kunagise rannarahva rootsikeelsuse tõttu, mille jälgi leidub 19. sajandi teise poolde dateeritud kaartidel rahvusarhiivis [2].
Toonastel maamõõtjatel ega kartograafidel ei saanud nimede kirjapanekul olla sisukirjelduslike kõrval palju muid tugipunkte kui kohalike ütlused. Nii leiduvad kaardil kõrvuti Kuuse mets, Kase mets, Ratta mets, Broma mets ja Korkare mets. Neist Broma võiks viidata põldmarja leiukohale ning Korkare tähistada metsa, kust saadi randlaste põhitegevusala jaoks midagi kasulikku, nimelt kalavõrkude ujukeid, tuntud ka kui võrgukorgid. Mäletan veel minagi 1970ndatest, et külameeste vanematel võrkudel olid korkideks kasetohurullid.
Igatahes jäi vaesele metsatalule Korkare nimi mitteametlikuna külge ka ajaks, mil sealsest kaasikust oli saanud kuusik, rannarootslastest põlisasukate enamik sõja ajal Rootsi lahkunud ning vaba rannakalandus asendatud Nõukogude piiritsooni ja kalurikolhoosiga.
Miks ma nimeküsimust nii pikalt harutan? Ikka põhjusel, et põlispuu ja põlisnime kaitse on mu silmis võrdväärse kaaluga. Hääbuma kippuvat nime saab taaselustada ja küllap ma selle ka riigi registrites korda ajan.
Saagu teid palju
Korkare jugapuu endaga on lugu keerulisem. Hoolimata heast tervisest on tal üksikuna võimatu täita oma looduslikku põhieesmärki ehk järeltulijaid toota. Leskvanamehena lendab tema iga-aastane paljunemistolm lihtsalt tuulde.
Jugapuu kaitset saab pidada tulemuslikuks, kui kasvukohad on püsinud soodsas seisundis ning need on jätkusuutlikud, nendib kaitse tegevuskava. Ent paljunemine tuleb kõne alla vaid siis, kui kahekojalise liigi isaspuud ei asu emastest kaugemal kui kakssada-kolmsada meetrit. See tingimus ei ole Korkare jugapuu puhul täidetud. Rahvuslikule konservatiivile tunnuslikku paljulapselisust ei tule, tolmle palju tahad. Mu süda ei kannatanud neid üksiku taadikese paljunemisraskusi pealt vaadata ja nii ongi teda juba kümmekond aastat ümbritsenud noor veri: naabruse paljunemisvõimelisest külametsast (enne kui too hoiumetsaks määrati) ümber asustatud puuhakatised, lootusega, et need enam-vähem võrdselt poegadeks ja tütardeks jaotuvad. Ja saagu neid palju! Selle väljavaade on hea, sest inimtekkeline kliimamuutus aitab kenasti kaasa sellele, et jugapuu levila põhjapiir saaks nihkuda kaugemale põhja. Nii et peagi võib jugapuudel Eestis hakata sama hea kui 2500 aasta eest.
Kaarel Tarand (1966) on ajakirjanik, Sirbi peatoimetaja.
1. Hariliku jugapuu püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri, riigiteataja.ee/akt/125052021003.
2. Karte des Gutes Wichterpall. XIX sajandi II pool. EAA.854.4.897, leht 1.
3. Tarand, Andres 1976. Korkare jugapuu. − Eesti Loodus 27 (3): 181−183.