Viljandimaal Lilli loodusmajas elavad küülikud, kitsed, lambad, kanad, pardid ja hobused. Seal hoitakse elus vanu talutööoskusi ja võib kuulda Mulgi murret.
Looduskeskuse asutaja Ly Laanemets räägib, et hooned pärinevad 1865. aastast, kui Polli mõisnik ehitas metsahärra Wilhelm Knerschile elumaja. Pärast mõisametsade riigistamist oli selles hoones Polli metskonna kontor kuni 1997. aastani. Tõuke tegelda Lillis loodusharidusega andis küla kõrvale 2001. aastal rajatud Teringi raba õpperada. Uuel laudteel hakkas käima hulganisti matkajaid ja oli vaja inimesi, kes oskaksid neile loodust vahendada.
„2000. aastal läks tühi metskonnahoone erastamisele ja kohalikud loodushuvilised hakkasid seal koos käima ning eelkõige lastele tegevust pakkuma. Enne mittetulundusühingu Lilli looduskeskus moodustamist tegime projekte nii külaseltsi kui valla nime all. Lastega panime üles pesakaste, matkasime ümbruse loodusradadel, korjasime vanapaberit ning tegime õppereise Eesti looduskaunitesse kohtadesse,“ meenutab Ly Laanemets.
Esimesed programmid, mida värske, 2006. aastal loodud mittetulundusühing koolidele pakkuma hakkas, olid metsamajandusliku sisuga. Neid korraldati koos RMK-ga, samuti valmis koostöös näitus piirkonna metsandusloost, korraldati endiste metsameeste kokkusaamisi ning mitu aastat oli majas ka RMK Sakala puhkeala infopunkt.
Ly Laanemets selgitab, et looduskeskusel ei ole kunagi olnud püsirahastust: tegevuse alus on projektid, mille jaoks on peaaegu alati õnnestunud raha saada. „PRIA toetusel renoveerisime 2009–2011 köögi ja olmeruumid ning soojustasime maja. Kodanikuühiskonna sihtkapitali toel hankisime olulised vahendid suviste laagrite tarbeks. Nii programmides kui laagrites teenivad meid siiani vapralt kakskümmend matkatõukeratast, millega saab sõita kolme kilomeetri kaugusele Teringi õpperajale ning mujale vaatamisväärsuste juurde. Kasutame neid ka maastikumängudes.“
Keskkonnainvesteeringute keskus rahastab loodusõhtuid Karksi-Nuia kultuurikeskuses ja õppereise täiskasvanutele. Aastate jooksul on välja kujunenud väga tore loodushuviliste seltskond, kes osaleb peaaegu kõigil üritustel. Inimesi tuleb kohale tervest Viljandi maakonnast. Loodust tutvustavate loengute vaheajal peetakse kohalikku mahetoodangut tutvustav suupistepaus, mille ajal tutvustab üks kohalik tootja ennast ja oma toodangut. Sööki pakutakse keskkonnahoidlikult ja nõud on korduskasutavad.
„Nagu maal vanaema juures!“
Just nii võtab Ly Laanemets kokku looduskeskuse suviste tegemiste õhustiku. „Kui algusaastatel oli meil palju juhendajaid, siis viimasel ajal on kujunenud nii, et tegevusi juhendavad põhiliselt oma pere liikmed; mina, tütar Liina ja taustajõuna tegutseb minu abikaasa Anti. Meie tegevused on küllaltki hooajalised ega paku mitmele inimesele püsivat sissetulekut. Elame ise looduskeskuse juures ja tahame ka lastele näidata tavalist taluelu. Meie eesmärk on kasvatada endale ise toitu, elus hoida vanu töövõtteid ning tutvustada mulgi kultuuri ja keelt ning Mulgimaad tervikuna,“ ütleb ta.
Sissejuhatuseks selgitab Ly Laanemets igale rühmale Lilli loodusmaja eripära: see pole lihtsalt asutus või keskus, kus inimesed tööl käivad, vaid koht, kus elatakse tavalist taluelu koos koduloomadega ja tehakse argiseid maatöid.
Ta kõneleb: „Püüame võimalikult väheste vahenditega hakkama saada ning tahame näidata, et elu maal on võimalik. Ise peab olema ettevõtlik ja valdama erinevaid oskusi. Ka loomadele ei pea poest ostma lisasööta, sest nad söövad seda, mis kasvab meie ümber, ja kõike, mis meie toidust järele jääb. Vastu saame väärtuslikku mahesõnnikut, mis läheb põllule. Ka hobused on meil selleks, et võimalikult vähe masinaid kasutada.“
Lillis on elu sätitud nii, et vajaduse korral saadakse hakkama ilma elektri ja tihedate poeskäikudeta. Ly Laanemetsa arvates raisatakse praegusel ajal ülearu energiat liigsele korrastatusele, arvestamata loomulikku looduskeskkonda koos oma mitmekesisusega. Juba aastaid ei riisuta looduskeskuses sügisel lehti ega niideta mõttetult muru.
Esmapilgul võib ümbrus tunduda tavasilmale veidi harjumatu, kuid keskuse inimesed püüavad olukorda selgitada. Näiteks jäetakse õuele kasvama takjad, mis on vanast ajast olnud lastele toredad mänguasjad. Õuemuru on alati nii pikk, et vajaduse korral oleks võtta teelehti. Tavalisi taimi õpitakse pruukima toiduks. „Tahan lastele näidata, et ellujäämiseks on vaja tunda loodust enda ümber. Just sellised taimed, mille vastu inimene väga võitleb, võivad olla hoopiski toiduks kasulikud. Meil on nõgesed au sees ja maja seinaääred on neid täis. Küpsetame laagris paneeritud nõgeselehti ja maitseme kõike, mis on söödav: naati, hiirekõrva, vesiheina, hanemaltsa,“ räägib Ly Laanemets.
Ta on maalaps ja mäletab väga hästi seda tunnet, mis oli suvevaheajal koos vanaemaga mitmesuguseid maatöid teha. Need teadmised ja oskused on Ly Laanemetsa elus siiani olulised ja ta usub, et, looduskeskuses käivad lapsed saavad siit kaasa mälestused ja oskused, mida praegune elu enam kuigivõrd ei paku.
Laagrites saavad lapsed osaleda lihtsamates talutöödes: nad hoolitsevad küülikute, kitsede, lammaste, kanade, partide ja hobuste eest ning valmistavad neile ka süüa. Päeval korjavad lapsed mune ja õhtul saavad proovida kitselüpsmist, hooldada aiamaad, teha söödavihtu ja valmistada toitu. Õhtuti saab nii ratsutada, vankriga sõita või lihtsalt hobustega jalutada ja neid puhastada.
„Lisaks talutöödele käime matkamas ja õpime loodust tundma, korjame ravimtaimi ja valmistame nendest teed ja salve. Vihmase ilmaga istuvad lapsed kangastelgede taga ja koovad vaipa. Ka villatööd saab kraasi, kedervarre ja vokiga selgeks. Ühesõnaga, toimetusi jagub lastele nii palju, et telefonid ununevad sootuks, ja tihti kurdavad lapsevanemad, et lapsed unustavad isegi koju helistada,“ muheleb Ly Laanemets.
Ta lisab: „Laagrites käivad meil õpetust jagamas ka head loodusetundjad, kes on ümbrusega juba kursis. Näiteks putukapäeva juhendab Urmas Tartes. Samuti teeme koostööd Viljandimaa teiste loodusharidusspetsialistidega. Kui vajame lisaretkejuhti, siis on, keda kutsuda, ja ise käime vajaduse korral abiks, kui palutakse.“
Õppeprogrammid õpetavad tundma koduloomi, metsa ja raba
Kevadel, sügisel ja talvel pakub looduskeskus lasteaedadele ja koolidele üheksat keskkonnaharidusprogrammi. Põhiliselt käivad Lillis Viljandi ja Valgamaa lapsed, sest looduskeskus asub kahe maakonna piiril. Igal õppeaastal tuleb siia õppureid ka mõnest Tartu-, Järva- või Pärnumaa koolist.
Programmid plaanitakse põhimõttel, et bussisõit poleks pikem kui kohapeal oldud aeg. Looduskeskuses käik on ju tavaline koolipäev, lihtsalt teistes oludes. Lasteaialaste programmid on kolmetunnised ja koolilaste omad neljatunnised.
„Tihtilugu arvavad õpetajad, et lapsed ei suuda nii pikalt olla, kuid meie tegevused on väga mitmekesised ja pakuvad isetegemisvõimalust. Kombineerime eri õppeaineid ja tegevusi ning seega mööduvad tunnid märkamatult. Ja tihti ei taha lapsed isegi bussi minna. Sellised momendid annavadki jõudu edasi tegutseda, sest keskkond, mida lastele pakume, on neile väga oluline,“ kinnitab Ly Laanemets.
„Kindlasti käib meie juures rohkem noorema kooliastme õpilasi,“ ütleb ta. „Meil on suhteliselt lihtsad programmid ja teemadki lähtuvad sellest, mis on meie õues ja ümber ehk räägime koduloomadest, metsast ja rabast. Oleme ka suuremate õpilastega katsetanud, mis juhtub siis, kui nad panna korraks kitsi ja lambaid karjatama, kuigi programmi teemasse see tegevus üldse ei puutu. Tulemuseks on olnud see, et õpilased avanevad ja muutuvad loomulikumaks ning lapselikumaks, ja selline olek aitab ka ülejäänud teemadega tegeleda.“
Programmide korraldajad peavad silmas, et lapsed saaksid tegutseda väiksemas rühmas. Mitmel programmil on kaks juhendajat ja üle 15 lapsega rühm jagatakse pooleks. Tänu sellele saavad lapsed kõigest osa ja valitseb rahulikum meeleolu.
Viimased viis aastat on Lilli looduskeskus pakkunud rahvakultuurikeskuse Mulgimaa programmi toel ümbruskonna lastele Mulgimaa pärandkultuuri ja keelt tutvustavaid lastelaagreid „Muhklite suvekool“. Koostöös Mulgi kultuuri instituudiga on korraldatud Mulgi toitude, ravimtaimede ja ka keeleõppe koolitusi täiskasvanutele.
Mulgikeelne on programm „Päiv talun“. „Proovime selle väikese aja jooksul, kui lapsed on meie juures, teha nendega murdekeelseid laulu- ja sõnamänge. Väga hästi aitavad keeleõppele kaasa näidendid ja mitmesuguste lugude lugemine ning jutustamine,“ ütleb Ly Laanemets. Tema kinnitusel saab murre lastele päris hästi omaseks, kui nad viibivad keelekeskkonnas, kus täiskasvanud kõnelevad omavahel murdekeelt.
Tänavu kevadel alustas Lilli looduskeskus rahvakultuuri keskuse toetusel projekti „Õpime ja tutvustame linatöid – külvist kudumiseni“. Suureks abiks oli Tsiistre linamuuseumi rahvas, kellelt saadi ka seeme. Töid ja tegemisi juhendas Karksi-Nuia naine Maimu Elming, kes on linatöödega noorena kokku puutunud.
„Mais külvasime, juunis käisime Tsiistres kogemusi omandamas, juulis oli meil abiks puutöömeister Meelis Kihulane, kelle abiga said tööriistad korda ja lapsed õppisid ropsimõõga ja rehapulkade voolimist. Septembri lõpus kitkusime ja oktoobris saime juba leotatud ning kuivanud linapeost kiudu valmistada. Meie Facebooki-lehel on sellest projektist näha päris palju pilte,“ räägib Laanemets.
Nii sai looduskeskus endale piisava koguse linapeosid, et järgmisest kevadest hakata pakkuma II kooliastmele linateemalist õppeprogrammi, kus lapsed saavad ise seemet külvata ning lina „üheksa surma“ läbi teha. „Esialgu tahame programme katsetada Mulgimaa koolidega. Lisaks linatöödele teeme selles programmis muudki talutöid, tutvustame Mulgimaa kihelkondi, mängime mulgikeelseid mänge ja muidugi ei puudu sealt ka mulgi toidud. Tahame ellu äratada unustusehõlma vajunud teadmised ja oskused. Praktiliste töödega saab laps kaasa ellu oskuse ja kogemuse, mis püsib elu lõpuni meeles. Praegusel ajal ei tunne isegi täiskasvanud inimesed linataime ära ega oska ette kujutada, kuidas ühest rohelistest taimest saab valmistada riiet,“ tutvustab Laanemets tulevikuplaane.