KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Pedja jõgi viib vanajõgedele

Kui Pedja jõgi Simuna allikajärvest algab, on see kohe valmis jõgi. Seda enam valmis on  see Eesti pikkuselt neljas jõgi oma keskjooksul, Puurmanist allpool Kirna silla juures. Ja seda enam valmis on see jõgi tänavu, mil oli paadiga sõidetav juuli keskelgi. Ometi tuleks üksikul süstasõitjal jõest allasõitmisel tõsiseid raskusi. Suurvesi voolab küll jõudsalt, ent  on madalatelt kallastelt kaasa haaranud puunotte, oksi ja suisa palgihiiglasi, mis siin-seal end   jäärapäiselt risti jõge on ajanud, sulgedes nõnda otsese läbipääsu. Ja kui mingi vaba koridor ka  jäänud on, siis hoia alt! – vesi voolab siin kiiresti ja kes oma nahkse süstaga risti voolu satub, võib  end vabalt šašlõkitükina mõne rondi otsas leida. Ilma saeta on siin kohati raske, ja päästevestki   osutub vajalikuks. See vajadus selgub küll harva, ent seda kindlamoelisemalt. Muidu on siin ütlemata vaikne ja rahulik. Eestis polegi teist sellist jõge, mis nii pikalt voolaks läbi  elanikest täiesti tühjade alade. Kirnast esimese suitseva korstnani, Palupõhja külani, on  linnulennult-jõekaarelt oma 25 kilomeetrit ära. Aga kui palju see veerandsada tegelikkuses  tähendab, kui pikalt mitte ainult paremale-vasakule, vaid vahel ka tagasi käänava jõe peal sõidab   süstamees, kes pole ehk oma paarilisega veel kõige õigemat üksmeelt leidnud, nii et tema tee vahel   kõrtsilise kojujõudmist meenutab, seda pole kerge ütelda. Kuid korrutad sa selle kahe või kolmega,  ega jõel ja tema kallastel midagi muutu.

Ikka tiirutab merikotkas hääletult paremal soo kohal, ikka tõusevad eest roostikust prisked pardid, et võõraid paadilisi läbi lasta, ikka lööb haigur tiivaga vastu vett, ikka klõbistab mõni kureisand luhal  oma pikka nokka. Jõel paadiga libisedes tajud äkki puude tegelikku värvust, nende kogu hingest  mitte-roheline-olemist. Pajud suisa kollased, sanglepad sinised, tammed, mida siin-seal Pedja ääres  üllatuslikult kohtab, jälle mürkjad. Ja kõik see peegeldub vaikses vees, muutes toonikese-poolteise   võrra oma värvust, murdudes kord vasakult, kord paremalt piiluva päikese paistes. Siia tuleb tulla,  et taastada oma värviergud ja kuulmisnärvid, et räigest reklaamipunasinisest ja kõrvatrummipõrinast   välja magada ja uuesti üles leida kodumaa peened värvid ning taltsad helid. Kus Pedja jõgi ja Põltsamaa jõgi kokku saavad, seal tekib Pede jõgi, mis kiirustab Emajõe poole, et selle ees oma tumedama ja justkui väärikama värvusega uhkeldada. Võrtsjärvest tulev Järvejõgi  kannab endaga kollast ainest, mis veel pikka aega Pede selge veega ühinema ei kipu. Nii voolabki  siit Tartu poole paremal kaldal Võrtsjärve sete, vasakul Pedja-äärsetest rabavetest pruunjas vesi.

Jüri Ketner pajatab meile Emajõe suurvee-aegsetest vempudest. "Kevadel voolab jõgi kuus   kilomeetrit tagasi Võrtsjärve, ja nii 20 päeva järjest," räägib ta. "Siis jääb vool seisma. Tulevad   röövpüüdjad ja panevad võrgud sisse, risti üle jõe hea panna, vool ei vii ära." Alam-Pedja  looduskaitseala järelevalveülem Jüri teab, mida räägib, tema on siinmail looduskaitse inspektorina  tegutsenud 24 aastat. "Tänavu pilluti meid esimest korda öösel kividega," ütleb ta. Ja kirjeldab,   kuidas ühel ööl Elva jõe pealt seitse püünist kätte sai. "Läksime peale lõunat uuesti, saime viis püünist. Puhkasime, läksime veel – saime jälle viis püünist." Ning otsekui tema sõnade kinnituseks   tabame oma matka algul, Kirna silla lähedal kaks kalavarast. Päästeameti valveülemaks osutunud  Tallinna mees on oma vesised võrgud kummipaati tõmmanud. Olid need nüüd tühjad või ei, paat   ühes võrkudega sõidab asjaolude selgitamiseni looduskaitsjate valve alla.

Rabal pole rahvust. See ei kõla sugugi nii küüniliselt kui riigivaraste loosung raha kohta. Rabal pole rahvust, ja ka rahvast enam rabades ei ela. "Siinkandis on asustus kestnud vähemalt 700 aastat," ütleb Einar Tammur, kotkaste asjatundja ja Alam-Pedja looduskaitseala valitseja. Veel mõnikümmend aastat tagasi parvetati siitkaudu Tartusse palke, nii et jõgi oli neist paks. Ja vanadest  vaiehituse aegadest on siin-seal säilinud veel kalapüügimajade aluspalke. Emajõe niitudele tuli  kaugematest küladest tuhandeid heinalisi, siin elati, pandi üles kiiged, tantsiti. Talvel veeti heinad ära,seniks aga palgati kohalikest luhavahid, kes kuhjadel silma peal hoiaksid.  Nüüd kohtame oma teel vaid Roka metsavahitalu alusmüüre Tõllassaare raba veerel ja matkaliste  tarbeks aasta eest ehitatud laavut ehk matkaonni, kus leiame selle aasta lõkkematerjali, et sääski  peletada, ja 50. aastate seakasvataja käsiraamatu, et hinge kosutada. Aga ega Pedja jõe sellel osal niisama liikuda lubatagi. 1. juulist 31. jaanuarini on see mõeldav, kuid siis ikka kaitseala valitseja loal – siia äärde jääb ju ka Tõllassaare reservaat.

Pedja ja Emajõe ühinemiskohast allvoolu võib asjatundmatu paadiline ära eksida, ehkki jõgi on siin  lai nagu Sirgala karjääri tee. Põhjus on vanajõgedes, kunagistes Emajõe sängides, mis nüüdseks küll   vett täis, ent ühest otsast ummistunud. Vanajõed on kui kalade lastetoad, kus need kasvavad teatud  suuruseni ja laskuvad siis jõkke. "Kuid keegi pole uurinud, kuidas see süsteem toimib," ütleb   Tammur ja meenutab plaane Võrtsjärvele pais ette panna, et saaks angerjaid kasvatada. "Veel kaks  aastat tagasi kutsuti soomlased vaatama, et kas saab Põltsamaa jõge Võrtsjärve ümber suunata. Need leidsid, et saab küll – kaeva aga kraav ja lähebki." Jõgi ei muuda oma sängi aasta-teisega, ei    tee seda inimese eluea jooksulgi. Vanajõed on mõnes mõttes mälestusmärk sadade aastate tagusest ajast. Jüri Ketner osutab ühele suudmele meist vasakul. See on Ringkoole, mis kõlbab vanajõgede  hingeelu mudeliks.   Vanajõe ülemise otsa ummistab peajõgi setetega ära, alumine ots jääb aga lahti. Aastaid tagasi kaevati siin vanajõgede suudmeid vabaks, et noorkala põuasel ajal välja pääseks.   Nüüd õitseb siin vesiroose ja vesi ise on nagu kuum tint. "Lapsed kutsuvad seda kokakoolajõeks,"  naerab Tammur.

 Vanajõed on kui Emajõe-äärsete alade ökoloogiline pump. Need kaitsevad, kasvatavad ja säilitavad jõe elu, aga ka filtreerivad luhtadelt tulevat vett. Emajõe 6000 km2 suurusel valgalal on aastakümneid tehtud kuivendustööd, misläbi looduslikud puhvrid, sealhulgas vanajõgede süsteem on  häiritud või hoopis ära lõigatud. "Kui tuleb korralik üleujutus, siis purjetab Supilinn küll Tartust   Peipsi peale," arvab Tammur.    Jõuame Palupõhja, mis tervitab meid oma kõrgetel kallastel vargsi ja vagusi kükitavate majadega.  Vargsi ja vagusi kükitavad majad siin sellepärast, et jõel on käänak, ja vesi hakkas elava  laevaliikluse aegu küla jalgealust uuristama. Tuli ära vedada liiga kalda ääres seisnud majagi. Mõne aasta eest kindlustati kallas omalaadse sünteetilise võrkriidega, et jõgi küla maa pealt päris ära ei   pühiks.    Siit on Tallinna-Tartu maanteeni vaid 15 kilomeetrit. Kuid pääs sinna on rajatud vaid paarikümne   aasta eest. Muidu käis tee mööda jõekallast Rekuni, sealt praamiga üle jõe ja siis Tartusse. Elekter   jõudis Palupõhja nelja aasta eest, sedagi tänu ühele aktiivsele naisele, oma isa talu väärilisele   pärijale. Sookülla, viie kilomeetri kaugusele Eesti magistraalist, pole elekter jõudnud siiamaani.   See-eest jõuab siia vesi, mis ei voola torudes, vaid teel. Kui sõidame paadireisilt autoga koju, on  tükk tegemist, et end iga hetkega tõsvast veest üle ujutatud teelt läbi müristada. Teekruus on uhutud  libedaks ja Rehessaare poolt tuleb tulvaveele üha lisa. Siin poleks paha süstale ümber istuda