KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Ühest põdramokast sai kaks

Põdramokaks nimetatakse meil kaht hoopis erisugust seent. Esimene neist kuulub riisikate hulka; ta on tume-oliivpruun, paks ja kibeda piimmahlaga. Õige nimi on tal tõmmuriisikas ja teda ei tohiks süüa - tegemist on kantserogeenseid ehk vähki tekitavaid aineid sisaldava seenega.

KORJATAKSE ja süüakse aga ikkagi, seenevana jutust ei hooli keegi. Ma ise söön kah - vähekese, teiste seente seas, ja nii et teised ei näe. Mina võin, sest olen juba õite vana ja ümberringi on igasuguseid kantserogeenseid aineid nagunii külluses. Import-toiduaineis, autode heitgaasidest küllastatud linnaõhus. Kui Tallinnas trollid-trammid ja Eestimaal raudteed ära kaotatakse, tuleb neid veel kõvasti juurdegi. Mõne suurpoliitikust linnaisa ja vähirakkude rõõmuks. Teine on aga see päris-põdramokk - suure kübaraga, mille all on lehekeste asemel rippuvad hallpruunikad narmad, ülaküljel on tumedamalt pruunid soomused. Seda seent võib leida mändide ja kuuskede all, sel aastal on nad alles tulemas. Tedagi korjatakse söögiks. Mõne arvates on ta maheda maitsega ja käib küll, teiste meelest on isegi pärast kupatamist kehvapoolne ja kibekas. Nii loodust kui ka kodu armastavad tüdrukud ja naised korjavad teda lõnga siniseks värvimiseks, et siis lõngast kudumeid teha.

NOODSAMAD daamid leidsid mitmel maal, et männi all kasvanud põdramokad värvivad lõnga palju paremini kui kuuskede juures leiduvad. Alles pärast seda võtsid asja käsile seeneteadlased ja said näha, et seni ühe tavaliseks ja uurimist mitteväärivaks peetud seene asemel on kaks liiki. Kuuse-põdramokk on sügavamalt lehterja kübaraga, mida katavad keskel püstised tumedad soomused ja mille serv peagi sirutub, jalg on silinderjas ja alusel pisut muguljas. Männi-põdramokk on keskelt ainult pisut nõgus, mahasurutud soomustega ja allapoole rullunuks jääva servaga, jalg on aluse poole ahenev. Lähedastel seeneliikidel nii tavalist mikroskoopiliste tunnuste erinevust neil kahel seenel pole, küll on aga korralik vahe nende DNAs. Nii olemegi praegu lollis olukorras: ei meie ega teistegi maade seeneteadlased tea, mis meil-neil õieti kasvab - kumb liik, või ehk isegi mõlemad. Herbaariumides neid kuigivõrd pole, sest mis sa lihtsat ja levinud seent ikka korjad. Me ei tea ka seda, kas väga erinevad maitsehinnangud käivad ikka sama põdramoka ja erinevate inimeste kohta, või on üks liik hea ja teine paha. Igal aastal leitakse maailmas kümneid selliseid teadusele uusi seeneliike, mida pole osatud üksteisest eristada. Mõnikord võib see tunduda juuksekarva lõhestamisena, teadlaste veidrusena. Enamasti selgub aga, et üks liik on inimesegi jaoks teisest hoopis tähtsam - mürgine või haigusttekitav, söödavam või puude kasvule kasulikum.

Erast Parmasto on seeneteadlane, TA akadeemik