Tekst: TIIA DRENKHAN-MAATEN, KARIN KÜTT, REIN DRENKHAN
Tänavuse aasta seene tiitel kuulub tervele juurepessuperekonnale.
Juurepessu liigid ja levik
Esimest korda kirjeldas juurepessu (Heterobasidion) kui liiki Polyporus annosus Rootsi mükoloog Elias Magnus Fries kase tüvelt leitud viljakeha põhjal 1821. aastal oma teoses „Systema mycologicum“ [7]. Hiljem, 1874. aastal, tegi saksa metsapatoloog Robert Hartig selle seene kindlaks okaspuude haigusetekitajana ning pani nimeks Fomes annosus [14]. Praegu kehtiva perekonnanimetuse (Heterobasidion) andis liigile 1888. aastal saksa mükoloog Julius Oscar Brefeld [2].
Perekonnas Heterobasidion on nüüdseks kirjeldatud 15 liiki. Neist on Euroopas teadaolevalt levinud H. annosum, H. parviporum ja H. abietinum (joonis 1), Põhja-Ameerikas H. irregulare ja H. occidentale [19, 9 ]. Need viis liiki on patogeensed, kuid ülejäänud kümme Aasias levinud liiki on saprotroofid ehk toituvad surnud orgaanikast [19]. Juurepessu perekonna lähimateks sugulasteks peetakse pilvikulaadsete seente perekonda Bondarzewiaceae, kuhu kuuluvad näiteks Bondarzewia, Laurilia ja Lauriliella [15]. Himaalajast leitud liigid viitavad sellele, et algne juurepessu perekonna levikukeskus võis paikneda Aasias [19].
