Muraka raba avarused, Alutaguse laane kohin,
Tagajõe vete vaikne voog, Mäetaguse–Saarevälja
kuppelkünkad – need on omaette maailmaimed, imetlusväärne
looduse looming (J. Lepasaar).Muraka raba avarused, Alutaguse laane kohin,
Tagajõe vete vaikne voog, Mäetaguse–Saarevälja
kuppelkünkad – need on omaette maailmaimed, imetlusväärne
looduse looming (J. Lepasaar).
Ta asub Virumaal Alutaguse metsade vahel ja on paljude seal käinute arvates Eesti üks ilusamaid soomaastikke. Muraka raba on koht, kus veel praegugi võib trehvata hunti või karu. Vaevalt küll leidub Eestimaal ka paremat pesitsuspaika väike-koovitajale ja põldrüüdile. Siin on võimalik näha-kuulda mujal nii haruldaseks jäänud heletildreid, mudakurvitsaid, balti rislasid, kaljukotkast ja mine tea – ehk veel rabakanagi.
1957. aastal rajati Muraka raba botaanilis-zooloogiline kaitseala (8300 ha), 1981. aastal sookaitseala (1 2274 ha).
Pildil: Kasiksaarte ümbrus valendab viljuvast tupp-villpeast.
Loe: Lepasaar, J., 1994. Soode ja rabade radadelt. Eesti Loodus,
1–12.
"Mina olen olemas!", tavatseb enamik
taimi endast märku anda õiteajal. Meie rabade asukas
tupp-villpea, kes avab oma tagasihoidlikud pajutibusid meenutavad
õisikud varakevadel (vt. EL eelmise numbri kaanepilti),
kohtab sel ajal inimese pilku harva. Juuni- ja juulikuus on see-eest
lausa raske märkamata jätta rabas silmapiirini ulatuvaid
valgeid lagendikke, mis moodustuvad tihedalt üksteise lähedal
tuules õõtsuvatest villpeatupsudest.
Tupp-villpea iga vilikond meenutab varre otsa kinnitatud villatutti. See koosneb suurest hulgast valgetest karvakestest, mis olid olemas juba aprillikuul, kui taim õitses, ent mis nüüdseks on jõudnud pikaks sirguda. Sügavale koheva karvatuti alla on peidetud selle taime viljad – kolmekandilised pähklikesed, mis ootavad võimalust levida tuule ja karvakeste abil esialgsest kasvukohast kaugemale.
Pildil: Konna pilguga vaadates sarnanevad tupp-villpea vilikonnad
pisikeste rünkpilvetupsudega, kuid erinevalt pilvedest on
neil varred taga.
???: Kas oled kunagi näinud villpea karvu tuule käes
lendamas?
Loe: Läänelaid, A., 1995. Tupp-villpea. Eesti Loodus,
3.
Jaanimardika (Lampyris noctiluca) tiivututel
emasloomadel, keda me jaaniussideks kutsume, on imeilus ehe, millega
nad köidavad vastassugu, kuid mis ei jäta ükskõikseks
meidki – inimesi. Too huvitav kaunistus on muidugi tema maagiline
fosforroheline tuluke, mida me ihkame leida jaaniõhtul,
kuid mida oleks tegelikult võimalik näha terve suve
jooksul. Seda salapärast valgust on mõtet otsida paigust,
kus leidub pisikesi tigusid – jaanimardika vastsete põhitoitu.
Tuluke ei sütti enam, kui jaaniuss on paaritunud, pärast
munemist aga loomake sureb.
Emaslooma helenduselund paikneb tema tagakeha kõhupoolel rasvkehas. Orgaaniline aine lutsiferiin reageerib seal ensüüm lutsiferaasi juuresolekul hapnikuga, mis jõuab rasvkehasse mööda rohkeid trahheesid. Reaktsiooni kasutegur on suur – üle 90% kulutatud energiast muudetakse valguseks. Mardikatel on võime seda keerulist reaktsiooni juhtida: nad võivad tulukest kustutada ja süüdata, millal soovivad ning lisaks reguleerida selle tugevust. Tegelikult helendab iga loomake väga lühikest aega, umbes 1% oma elueast. Helendada võivad ka jaanimardika vastsed ja isasloomad, ent viimaste valgus on väga nõrk – seetõttu ei näe me Eestimaal lendavaid tulukesi, nagu see oleks võimalik jaanimardika paljude lõunapoolsete sugulaste puhul.
Jaanimardiklaste sugukonnas on ühtekokku umbes 2000 liiki, kellest enamik sigimisajal helendab. Eestis haruldased hõõgmardikad (Phosphaenus hemipterus) tegutsevad jaanimardikaga samal ajal, kuid on viimasest väiksemad ja nende nõrgem helendus ei paista kaugelt silma.
Pildil: Jaaniussi minutine jalutuskäik rohukõrrel.
???: Kas oled kunagi leidnud jaaniusse enne või pärast
jaaniööd? Jäta meelde, millal kohtad esimest ja
viimast jaaniussi sel aastal! Vaatle mõnd helendavat isendit
pikemat aega – kas märkad kohale lendamas ka isasmardikaid?
Loe: /1/ Elberg, K., 1989. Tulukesed jaaniöös. Eesti
Loodus, 6. /2/ Haberman, H., 1960. Jaaniussid talvel. Eesti Loodus,
1.
Fotod: Arne Ader